Tintinnabuli hälli juures – 35 aastat ajaloolisest kontserdist

27. oktoobril möödub 35 aastat kontserdist, mis esmakordselt tutvustas publikule sõnaga “tintinnabuli” seonduvat Arvo Pärdi muusikat.

 

Tallinnas Estonia kontserdisaalis esitasid ansambel Hortus Musicus, Tallinna Kammerkoor ja mõned solistid kontserdi esimeses pooles Arvo Pärdi teostetsükli “Tintinnabuli I”, õhtu teine pool oli Hortus Musicuse ja 15. sajandist pärit G. Dufay viieosalise missa “L’homme armé” päralt.

25. oktoobril ehk paar päeva enne Tallinna-kontserti esitas Hortus Musicus peaaegu sama kava Tartus ülikooli aulas. Helilooja ise kohal ei viibinud ning sestap ei peeta seda päris esiettekandeks. Siiski tuli esimene Arvo Pärdi muusikalist muutust kuulutav vastukaja just Tartu kontserdist ajendatult. Ajaleht Edasi avaldas (5.11.1976) Johannes Bleive sulest arvustuse. Vanakoolimees Bleive oli koos Eduard Tubinaga olnud enne sõda Tartus Heino Elleri heliloominguõpilane. Vanust oli tal juba 77 ning muusikakriitikuna ei saanud teda pidada uuendusmeelseks. Kuid Pärdi uus muusika innustas teda ilmselgelt ja ta nimetas kogetut üllatuseks, ehkki tema esimene reaktsioon kontserdil olevat olnud võõristus. Bleive sõnul pöördus Pärt “…hoopis uutele loominguradadele, mis näib olevat protest meie aja ülidissoneeriva, ülepakutult kärarikka muusika vastu, kus puudub rahu, puhta muusika vahendite nautimine“.

 

27. oktoober 1976 oli kolmapäev, Estonia kontserdisaal ei olnud küll pilgeni täis, kuid neli viiendikku istekohtadest oli täidetud. Nagu üks arvustaja hiljem märkis, oli publik selgesti noorem kui kontserdikülastaja tavaliselt. Hortus Musicus oli neile magnet ning oma osa tõmbejõust oli sel korral ka Arvo Pärdi muusikal. Nora Pärt meenutab: “Mustonen oli hulljulge 19-aastane noormees. Heliloojalt sai ta ainult kindlad noodikõrgused ja ei midagi rohkemat. Kogu ettevõtmine oli nagu uue teose loomise protsessi osa. Nii autor kui ka muusikud, kõik pidid sukelduma uude maailma, sellega harjuma, sellest aru saama, seda lahti mõtestama, ära tundma, mis jääb, mis mitte. Õhus oli valmisolek täielikuks läbikukkumiseks, sest meie kõikide usk sellesse oli väga habras. Oli hädasti vaja reaalset ja kõlalist kogemust ja tõestust uute ideede suhtes, mis olid alles sündimise protsessis.”


 

Avalugu oli suurima esitajate koosseisuga “Calix”, milles Hortus Musicusega liitus kammerkoor, Rolf Uusväli orelil ja kaks elektrikitarristi. Aastaid hiljem ümbertöötatud kujul sai sellest “Miserere”osa “Dies Irae” tekstile. Ka elektrikitarri partii säilis.

“Modus”, mis 1980ndatel muutus teoseks “Sarah was ninety years old”, oli kontserdi pikim kompositsioon. Vaid väga vähesed saalisviibijad teadsid tollal, et teose esiettekanne oli poolsalaja toimunud 1976. aasta kevadel Riias.

Orelipala “Trivium” mängis Rolf Uusväli, Arvo Pärdi kunagine kolleeg raadiotöö päevilt, kellest selleks ajaks oli saanud Eesti tunnustatuim orelisolist.

Esimene tintinnabuli-teos “Aliinale” kõlas Hortus Musicuse vanadel instrumentidel hoopis teisiti kui praeguseks tuntud algne klaveriversioon. Alles detsembrikuus ilmus ajalehes Sirp ja Vasar tintinnabuli-kontserdi arvustus ja seal vihjas Merike Vaitmaa, et “Aliinale” oli eelnevalt kontserdisaalis juba kõlanud.

Veel olid kontserdi kavas “Pari intervallo”, “In Spe” (hilisem “An den Wassern zu Babel sassen wir und weinten”) ja “Kui Bach oleks mesilasi pidanud”, mis oli pühendatud muusikakriitik Ofelia Tuisule – kompromissitule võitlejale ja Arvo Pärdi muusika tulisele toetajale läbi mitme aastakümne.

Sensatsiooni see kontsert ei tekitanud. Pigem oli see märguanne Arvo Pärdi muusikalisest suunamuutusest. Raadiosaates “Arvo Pärt 70” resümeeris oma muljeid kontserdil viibinud muusikateadlane Toomas Siitan, siis veel  muusikatudeng: Pärt alles otsis ja samamoodi otsisid ka muusikud, kes mängisid tema muusikat. “Nad [teosed] olid ju toored ka esituse mõttes. Selles mõttes, et keegi ei olnud ju veel kuulnud, kuidas niisugust muusikat peaks ette kantama.”


Nora Pärt selgitab: “Algusest peale toimus kõik eksperimendi vaimus. Kasutada sai ainult neid pille, mis olid Hortuse käsutuses. Kui võrrelda tolleaegseid seadeid tänapäeval kindlaks kujunenud koosseisudega, siis oli üsnagi absurdseid katsetusi. Sellelgipoolest oli läbi tehtud kogemus heliloojale, tema uutele ideedele tõeliseks sünnitusabiks, mis andis jõulise tõuke edasiliikumiseks. Aastate jooksul kuhjunud ideed ja materjalid ähvardasid juba plahvatada. Siiani endaga kaasas kantud ja ainult paberi peal eksisteerinud otsingud leidsid ometigi oma füüsilise väljapääsu, leidsid kõla. Kuigi eksperimendi tasemel, oli see ikkagi suur vabanemine, see oli ummikust läbilöömine. Arvo sõnade järgi oli see kõik talle suureks kingituseks.“

Tallinna-kontserdil jagati publikule kavalehti, kus teoste nimekirjale oli lisatud selgitav tekst. Tekstid koostanud Nora Pärt üritas kuulajaile anda aimu tintinnabuli-maailmast, milles helilooja viibis. Muu hulgas olid seal ka mõned väljavõtted Pärdi visanditevihikusse kirjutatud mõtteteradest.
“…Hoolikalt suhtuda igasse helisse, sõnasse, teosse,” andis märku ülimast kontsentreeritusest. 1975. aastasse dateerituna oli seal kirjas helilooja uut muusikalist mõtlemist iseloomustav ja ühtsuseotsingule osutav mõte: “Iga fraas hingab omaette. Tema sisemine valu ja selle valu lohutus moodustavadki hingamise, kui nad on teineteisega lahutamatult seotud.”

Kontserdil kõlava muusika kohta oli kavalehel kirjas järgmist: “Selgekõlalisust võib seostada tasakaalu, harmoonia ja puhtuse kategooriatega, millele vihjab ka teoste üldpealkiri “Kellukesed” (“Tintinnabuli”). Kellukese naturaalse kõla ilu assotsieerub autoril selgekõlalisuse mõistega ja veelgi konkreetsemalt kolmkõlaga. Helilooja nagu mängiks nende elementidega, samastades ja lähendades neid üksteisele vabalt.“

Kontserdile järgnenud Virve Normeti raadiosaates “Kontserdistuudio Retsensiooniklubi” oli ka kommentaar korraks mikrofoni juurde astunud Arvo Pärdilt, kes muu hulgas märkis, et seesuguse kontserdi ajal tekib saalis otsekui kolm muusikasse suhtuvat jõudu: esiteks need, kes muusikat vastu võtavad, teiseks need, kes eitavad, ja kolmandana nende kahe suhtumise omavaheline toime. Ehk siis midagi niisugust, mida muusika otseselt ei sisalda, kuid mis on inimestes olemas ja heliseb kaasa.

Seda Arvo Pärdi muusika helinat on tänaseks paljud tundma õppinud.

Tagasivaate autor on Immo Mihkelson