Arvo Pärt meenutab oma õpetajat Heino Ellerit

7. märtsil on Eesti muusika suurkuju, helilooja ja kompositsiooniõpetaja Heino Elleri 130. sünniaastapäev. Arvo Pärt õppis Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Heino Elleri kompositsiooniklassis aastatel 1957–1963. Arvo Pärt meenutab oma õpetajat:

„Sügavas tänutundes meenutan ma oma kompositsiooniõpetajat Heino Ellerit ja aega, mil ma tema juures õppisin. Mul on raske öelda, mis avaldas mulle rohkem muljet, kas tema õpetamisviis või tema karismaatiline isiksus. Heino Elleri suuremeelsus ja üllus ning tema looming on tema teadvuses sulanud aastakümnete jooksul kokku tervikpildiks, mis mõjutab mind tänaseni.

Õpetajana oli ta alati avatud moodsatele kunstisuundadele, ta sallis, et õpilased kõndisid oma rada, ning respekteeris nende omi otsuseid, ka siis, kui need tema enda ideaalidest vahel kaugele kõrvale kaldusid. Ta õpetas meile vastutustundlikkust meie oma töö suhtes ning alatist truudust iseenese vastu. Heino Eller ütles kord, et tema pedagoogilisteks eesmärkideks on individuaalne helikeel ja õpilase isiksuse arendamine. Tema enam kui viiekümne õpilase teosed, alates Eduard Tubinast ja lõpetades Lepo Sumeraga, on selle parimaks kinnituseks.

Tema isiksuse kaudu, mis pärines teisest põlvkonnast, puutusime me kokku revolutsioonieelse aristokraatiaga ja selle kultuuripärandiga. Nõukogude ideoloogial ei õnnestunud hägustada tema arusaamist inimlikest ja kultuurilistest väärtustest. Pärast õppimist Peterburis – mitmesaja-aastase muusikatraditsiooniga linnas – tõi ta väikesesse Eestisse täiesti uued kriteeriumid ning rajas seega aluse professionaalsele muusikale.

Heino Elleri kogu loomingule on iseloomulikud range loogika ja arenenud stiilitunne, peen ja meisterlik orkestratsioon ning selgelt isikupärane kompositsioonistiil. Need omadused seavad ta ühte ritta Põhjamaade suurte klassikutega. Võib öelda, et Heino Elleri „Kodumaine viis“ on aegade jooksul omandanud Eesti jaoks samasuguse sümboliväärtuse nagu Sibeliuse kuulus „Finlandia“ Soome jaoks.

Nüüd kui ma olen jõudnud umbes samasse ikka, nagu oli tol ajal minu õpetaja, olen ma enesele avastanud ühe Elleri mõtte: „Palju raskem on leida üht üksikut sobivat nooti kui neid hulganisti paberile panna.“ Ehkki ta seda mulle kunagi otseselt välja ei öelnud, õnnestus tal ilmselt siiski poetada minu hinge samasugune vaevav igatsus „üheainsa sobiva noodi“ järele.“

Tekst on avaldatud Heino Elleri autoriplaadi „Neenia“ bukletis (ECM 2011) ja Enzo Restagno raamatus „Arvo Pärt peeglis“ (Eesti Entsüklopeediakirjastus 2005).