Uusi raamatuid Arvo Pärdi muusikast

2017. aasta teises pooles on valminud kolm teaduslikku käsitlust Arvo Pärdi loomingust ja selle retseptsioonist – Laura Dolpi toimetatud artiklite kogumik „Arvo Pärt’s White Light“, Kevin Karnesi monograafia „Arvo Pärt’s Tabula Rasa“ ja peagi ilmub trükist ka Andrew Shentoni monograafia „Arvo Pärt’s Resonant Texts“. Kõik raamatud on välja andnud mainekad Cambridge’i ja Oxfordi ülikoolide kirjastused.

Montclairi ülikooli õppejõu Laura Dolpi koostatud, kaheksat artiklit sisaldav kogumik „Arvo Pärt’s White Light“ (Cambridge University Press) käsitleb eelkõige Pärdi muusika retseptsiooniga seotud küsimusi. Pärt loojana jääb siin tahaplaanile ja tähelepanu keskmesse tõusevad tema loomingu sotsiaalsed aspektid. Muuhulgas vaadatakse, kuidas on Pärdi nime ja muusikat kasutatud turunduses, kuidas seostub tema muusika kaasaja poliitikaga, milline on tehnoloogia roll tema muusika vahendamisel, mida taotlevad Pärdi muusika kasutamisega filmiloojad ja kuidas võtavad seda vastu kinokülastajad. Kogumikule on kaastööd teinud Maria Cizmic, Robert Sholl, Sander van Maas, Laura Dolp, Kythe Heller, Michael Palmese, C. J. May ja Andrew D. Shenton.

Arvo_Pärts_white_light

Emory ülikooli õppejõud Kevin C. Karnes keskendub oma monograafias „Arvo Pärt’s Tabula Rasa“ (Oxford University Press) vastupidi just Arvo Pärdi isikule ja loomingule. Kasutades läbiva teljena Pärdi teost „Tabula rasa“ ja tuginedes osaliselt seni läbi töötamata arhiivimaterjalidele, räägib ta tintinnabuli-stiili avastamis- ja kujunemisloo. Karnes vaatleb „Tabula rasat“ eri kontekstides: tänapäevased käsitlused muusika struktuurist, õigeusu askeetlikud praktikad,  sõjajärgsed katsetused elektroonilise muusika alal, 1970. aastate nõukogude heliloomingus levinud polüstilism. Tegemist on esimese ulatuslikuma uurimusega, mis on tervenisti pühendatud „Tabula rasale“.

Arvo_Pärts_Tabula_rasa

Bostoni ülikooli õppejõud, organist ja viljakas Pärdi-uurija Andrew D. Shenton ei piirdu ühe heliteosega, vaid võtab oma monograafias „Arvo Pärt’s Resonant Texts“ (Cambridge University Press) vaatluse alla helilooja koori- ja orelimuusika aastatest 1956–2015. Shenton analüüsib ja kirjeldab konkreetseid teoseid ning Pärdile omaseid tehnikaid, sealhulgas tintinnabuli-stiili. Nii nagu raamatu pealkiri viitab, pakuvad talle erilist huvi tekstidel põhinevad heliteosed. Shenton paigutab Pärdi loomingu laiemasse vaimsesse ja teoloogilisse konteksti ning pöörab tähelepanu ka spetsiifilistele raskustele, mis on seotud tema muusika esitamisega.

Arvo Pärt's Resonant Texts_Cover

Loodetavasti pakuvad need värsked käsitlused huvilistele uusi võimalusi Pärdi muusika üle mõtisklemiseks.