Praemium Imperiale

ARVO PÄRT  | Tänukõne Praemium Imperiale vastuvõtmisel
14.10.2014, Tokyo, Jaapan

 

Eks see ole ju nagu üks ime, et meie siin Tokyos kõik viiekesi reas ühe laua taga istuda tohime, tänulikena meile osutatud au eest.

Aga mis on au?
See peaks olema midagi väga suurt, sügavat ja tõsist.
Me teame, et kõige suurem au kuulub ju meie Loojale. Nagu tänugi.
Kui ilusasti on öelnud seda Johann Sebastian Bach, et kõik tema teosed on kirjutatud Jumala auks. Kes meist tohiks ja suudaks niimoodi ütelda?
Kui aga au omistatakse inimesele, ei ole see meile sugugi kergeks koormaks. Kõigepealt, au nõuab meilt kainust. Jah, pea ei tohi hakata ringi käima. Au saaja jääb alatiseks vastutajaks selle anni eest. Võiks öelda, et see on väljakutse kogu edaspidise elu jaoks. Ta kutsub sind korrale.

Au on ka tänu. Vastastikune.
Siin, tänades kõiki, kes meid, laureaate, paljude kolleegide hulgast välja valinud on, peame endile aru andma, et valituteks oleksid võinud olla paljud teisedki. Maailm on talentidest rikas. Sõjaski on nii, et kui üks sõdur esimesest reast peaks langema, astuvad tema asemele kaks uut – ja tulemuseks on ikkagi võit!

Lõpuks tahaksin ütelda, et päris au peab jääma Praemium Imperialele endale. Meile, kunstnikele, on kingitud võimalus olla selle preemia au valguses, sest Praemia, mis embab kõiki autasustatuid, on nagu ühe suure pere isa või ema. Meie kõik aga pojad ja tütred.