Toomas Siitan. Sissejuhatus raamatule “In principio”

TOOMAS SIITAN | Sissejuhatus raamatule “In principio. The Word in Arvo Pärt’s music”
Arvo Pärdi Keskus, 2014

 

Tekstid on meist sõltumatud ja nad ootavad meid: igal inimesel on oma aeg, millal ta nende tekstideni jõuab. See kohtumine tuleb siis, kui neid tekste ei peeta enam kirjanduseks ega kunstiteoseks, vaid toetuspunktiks või mudeliks. (Arvo Pärt)[1]

Tekstid ootasid Pärti: nii nagu ei saa jääda märkamata sõna äärmiselt oluline roll Arvo Pärdi tintinnabuli-muusikas, on märgiline ka selle pea täielik puudumine tema varasemas, modernistlikus loomingus kuni aastani 1968. Muusika ja sõna suhe ilmneb Pärdi varastel loominguaastatel ainult lastele loodud teostes.[2]

Murdepunktiks sai „Credo“ aastast 1968. See oli radikaalne murrang mitte ainult helilooja isiklikul teel: terve põlvkonna loomingulisest kriisist väljapääsu otsides vormis Pärt muusikaks oma vastumeelsuse maailmas valitsevate ideoloogiate ning neist johtuva avangardistliku stiili suhtes. See teos kõlab otsekui kunstniku tõotus: ta kas leiab tõelise harmoonia eneses ja oma loomingus või on ta kunstnikuna hukule määratud. Sõna oli algusest peale selle teisenemise toeks ja mudeliks: oma „Credos“ pöördus Pärt esimest korda vaimuliku teksti poole, kuid teose aluseks ei saanud mitte mõni tavapärane tekstikooslus, vaid paar nappi lauset, helilooja kriisi ja püüdluse äärmuslik kontsentraat, millest ühtlasi sündis heliteose struktuur. „Credo“ oli otsekui seeme, tärkava organismi peidetud mudel, mis pidi ise surema, et vilja kanda ning mille potentsiaali ilmsiks saamine võttis veel aastaid.

Käesoleva raamatu pealkiri viitab nii Pärdi maailmavaatele kui tema loomingulisele kreedole. Johannese evangeeliumi algusvärsid „In principio erat Verbum et Verbum erat apud Deum et Deus erat Verbum“ („Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal“) on uue testamendi üks fundamentaalsem ja samas saladuslikum lausung: saladuslikkuse annab talle eelkõige üks sõna, kreeka Λόγος (Logos, lad k Verbum), mis haarab palju tähendusvälju. See tähistab kõike, mis on öeldud (sõna, lause, kõne, lugu, väljend), samavõrra võib see tähistada ka öeldu mõtet, tähendust, kuid filosoofiline ja eriti teoloogiline traditsioon kasutab seda ka tähenduses „algpõhjus“ – see, mis struktureerib universumi. Kui Johannes ütleb, et „Sõna oli alguses“ ja „ta oli Jumala juures“ ning eriti, et „Sõna oli Jumal“, siis tähendab see ühemõtteliselt, et Sõna/Logos pole loodud. Johannes läheb aga veelgi kaugemale ja võrrutab Sõna/Logos’e Jumalapojaga, öeldes „ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel“ (Jh 1, 14).

Johann Wolfgang Goethe andis oma „Faustis“ (I osa, värsid 1214–1227) selle piiblikoha tõlkeprobleemile erilise poeetilise kaalu: Faust juurdleb, kui kaalukat tähendust suudab üldse üks sõna kanda ning katsetab Logos’e erinevate tõlkevastetega, mis on esmalt „Sõna“, siis „Mõte“ ja „Vägi“, kuid lõpuks rahuldub ta vastega „Tegu“. Selles tähenduste ahelas tõuseb muu hulgas esile Sõna loomispotentsiaal. Kui aga Logos on mõistetav kui „Vägi“ ja „Tegu“, kas on siis Logos’el ka kõlaline eksistents? Evangelist Johannes sellele otsesõnu ei vasta, küll on aga vana testamendi loomisloos loomisakt ühemõtteliselt tähistatud „ütlemisena“. On ka tähelepanuväärne, kui paljude rahvaste loomislood on seotud mingisuguse akustilise fenomeniga, nii nagu seegi, mida jutustab tänapäevane kosmoloogia.

Arusaam Sõnast/Logos’est, mis pole mitte Jumala atribuut, vaid on Jumalaga olemusühtne, Sõnast, mis pole mitte loodu, vaid Looja, on kujundanud teksti ja laulmise suhte traditsioonilises liturgilises praktikas. Sõnad liturgiatekstides ei väljenda reaalsust, vaid nad loovad seda; nendele sõnadele kõla andmine, nende hääldamine teostab ja muudab midagi maailmas, hoiab koos selle varjatud struktuuri. Isegi kui need tekstid kasutavad grammatilist mina-vormi, pole nad olemuselt kunagi subjektiivsed: „mina usun …“ väljendab ühist usku samavõrra kui isiklikku.

Oma suhtes Sõnaga on Arvo Pärt lähedane algkristlikule mõtteviisile, mis on puhtamalt säilinud õigeusu kirikus. Oma teostes pole ta tekstide „tõlgitseja“, ta ei too neis esile isiklikku aspekti, vaid eeldab, et kogu sõnum sisaldub tekstis täiuslikult. Samuti on tekstides oma muusika, mis tuleb vaid esile tuua. Seega pole heliloojal tekstidele omalt poolt kuigipalju lisada – muusik vaid teenib ja teostab teksti, andes talle kõlalise eksistentsi.

Traditsioonilistele ida- ja läänekirikule on mõlemale omane tekstide retsiteerimine, mille puhul lihtsad meloodiavormelid võivad varieeruda sõltuvalt teksti liturgilisest funktsioonist, kuid nad jälgivad teksti grammatilist ehitust alati kiretult. Tekstikäsitluse vormelid Pärdi teostes jälgivad sama põhimõtet: muusikaline struktuur tuletatakse teksti erinevatest parameetritest – silpide arvust, sõnarõhkudest, komadest ja punktidest. Kuigi mitmed muusikalised elemendid, nagu helilaad, register, tempo jm valib Pärt ka vastavalt teksti sisule, siis teose vormikulgu mõjutab see aspekt vähem.

Esimest korda sidus Arvo Pärt oma tintinnabuli-tehnika sõnalise tekstiga teoses „Missa syllabica“ (1977). Subjektiivsuse välistamiseks leiutas ta seal tõeliselt spartaliku meetodi, seades meloodiakujundid vastavusse sõna silpide arvust: iga sõna pidi suubuma lõikude kaupa kas ülalt- või altpoolt osa jaoks valitud põhihelisse. Seda põhimõtet varieerides ja arendades jõudis ta peatselt ka ühe oma olulisema suurteoseni „Passio“, mis kestab üle 70 minuti, kuid milles teksti ja muusika suhe on äärmuseni kontsentreeritud ning mille keerukas struktuur on täienisti tuletatud Johannese evangeeliumi kannatusloost (Jh 19:1–30), narratiivist, millele Pärt annab kõla ja kuju, kuid ei tõlgitse seda.

Sellises kontsentratsioonis näib peituvat Pärdi muusika üks peamine saladus: äärmuslikus askeesis on Sõna asetatud raami, mis näib välistavat igasuguse väljenduslikkuse, ent paradoksaalselt vallandab just see askees Sõna tõelise väe ja avab tema sügavusmõõtme. Nii nagu sõnad, nii saavad ka helid tõeliselt olemuslikule ainult vihjata, ja seepärast on Pärdi ütlust mööda ka tema helid „kõigest märksõnad“, mis viitavad hoopis enamale nende taga.

„Sõnad kirjutavad minu muusikat,“ on Arvo Pärt öelnud ning see tähendab ka, et ta otsib muusikalisi struktuure, mis oleksid tekstidega võimalikult analoogsed. Sõna ja heli, kõne ja laul kuuluvad nende dialektiliste vastandpaaride hulka, mille puhul võiks ideaalina kehtida paradoksaalne valem 1 + 1 = 1, mida Pärt on nimetanud ka oma tintinnabuli-tehnika muusikalise struktuuri aluseks. Prosoodilise rütmi, rõhkude ja väldete, intonatsiooni ja kõnemeloodia kaudu on see ühtsus olnud lahutamatu antiikluules ja rahvalaulus ning ilmneb samuti kirikuisade kirjutistes laulmisest ja traditsioonilises liturgilises laulus eneses – selles mõttes püüdleb Pärt muusika alusstruktuuride poole.

Sõna ja muusika seose mõistmisel võiksid olla abiks ka mõned kaasaegse tekstianalüüsi mõisted, nagu ’sisuplaan’ ja ’väljendusplaan’: ignoreerides asjaolu, et iga tekst evib mõlemat, võiksime Pärdi paljusid kompositsioone kujutleda sellistena, kus sisuplaan avaldub ainult verbaalses ja väljendusplaan ainult helilises kihistuses, taotledes ometi täielikku ühtsust. See paistab olevat helilooja jaoks otsekui ideaal, mida vokaalteoses polegi võimalik saavutada, sest ka verbaalsel tekstil on alati kõlaline, rütmiline, meeleliselt väljenduslik külg. Ja otsekui püüdes sellele ideaalile läheneda, on Pärt loonud hulga instrumentaalteoseid („Silouan’s Song“, „Trisagion“, „Lamentate“, 4. sümfoonia jt), mille kogu muusikaline materjal on tuletatud verbaalsetest tekstidest, mis ise jäävad kuuldamatuks, tummaks. Selliste teoste puhul võiks kujutlus sõnalise sisuplaani ja muusikalise väljendusplaani dialektikast olla eriti kohane.

Aastal 2003 lõi Pärt teose segakoorile ja orkestrile „In principio“, milles ta komponeeris muusikasse Johannese evangeeliumi 1. peatüki 14 esimest värssi. Algselt äärmise lihtsuseni taandatud vahenditega tintinnabuli-tehnikast oli helilooja selleks ajaks taas jõudnud kvindiringi  kõigi kaheteistkümne heli kasutamiseni, uut moodi struktureerituna ei ignoreeri aga nende kooseksistents enam ülemhelide reast lähtuvat loomulikku harmooniataju. Samal aastal ütles Pärt Itaalia muusikateadlasele Enzo Restagnole:

Sõna pole küll päriselt minu ala, aga ma võin teile öelda, et ma pühendan aina rohkem tähelepanu sõnade potentsiaalsele tähendusele. Need Johannese evangeeliumi müütilised sõnad „Alguses oli Sõna“ on tõepoolest kõigele südameks, sest ilma selle Sõnata ei eksisteeriks midagi. Ma usun, et seda ideed ei tule mitte üksnes meie sõnadesse tõlkida, vaid ka igasse nooti, igasse mõttesse, igasse kivisse. Meie võimete juured on selles idees: „Alguses oli Sõna.“ On palju võimalikke tõlgendusi, aga selle idee puhul on tegemist iidse valemiga, /…/ mis on ühtaegu äärmuseni keerukas ja uskumatult lihtne.

Arvo Pärt pole oma muusika kommenteerimisel kunagi olnud sõnadega helde, sest „tema sõnad on helid“, nagu ta armastab öelda. Pärdi suhet muusikasse ja tema ainulaadset komponeerimislaadi on aga kindlasti raske mõista tundmata helilooja aukartust sõna vastu. Pühad tekstid, mida ta peab alati aktuaalseiks – sest inimene on aastatuhandetega vähe muutunud – on osaks Pärdi igapäevasest elust: „see on juur, mis ulatub eriliselt sügavale, aga tõstab mind kõrgemale“. Muidugi ei saa siinne tekstivalik olla piisav avamaks üht keerukat kunstnikunatuuri, küllap võiksid need tekstid aga olla toetuspunktiks ja mudeliks tema muusika kuulajale, niisamuti nagu nad olid selle muusika loojale.

 

Toomas Siitan
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor

 

[1] Enzo Restagno. Arvo Pärt peeglis. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2005, lk 84.
[2] See raamat sisaldab Arvo Pärdi teoseid, mis on praeguse seisuga helilooja ametlikus loomenimekirjas.