Toimetajate eessõna raamatule “In Principio”

HEDI ROSMA, KRISTINA KÕRVER, KAI KUTMAN | Toimetajate eessõna raamatule “In principio. The Word in Arvo Pärt’s music”
Arvo Pärdi Keskus, 2014

 

„Alguses oli Sõna …“

Veel poolteist aastat tagasi, oma teekonda alustades, arvasime päris hästi teadvat, mis meid ees ootab. Sest mis võiks olla lihtsam, kui helilooja jälgedes algusesse tagasi minna. Ometi seisime igal sammul silmitsi küsimustega, mida lahendada ei olnud lihtne. Pidepunktid kippusid käest libisema, sundides meid oma lähenemist üha uuesti ja uuesti ümber mõtestama.

Kõigepealt, teoste valik. Sõnapaar “tekstiga teos” tähendab Arvo Pärdi loomingu kontekstis midagi palju enamat kui lihtsalt lauldud sõna. Tekstid avaldavad (või ka peidavad) end tema muusikas väga erineval moel.

Kõige harjumuspärasemalt ja avatumalt esineb tekst muidugi vokaalteostes, mida ongi Pärdi loomingunimekirjas kõige arvukamalt. Kuid Sõnal on oma tähtis ja tähendusrikas roll ka paljudes Pärdi instrumentaalteostes, olgugi tekst neis varjatumalt kaasas.

Esmalt kuuluvad siia algselt vokaalansamblile või koorile loodud teoste instrumentaal­versioonid, nagu „Solfedžo”, „Summa”, „In spe”/ „An den Wassern …”, „Da pacem Domine”, „Missa brevis” ja „Swansong”. Seejärel suur hulk instrumentaalteoseid, mille komponeerimisel on helilooja aluseks võtnud konkreetse teksti struktuuri, kuigi tekst ise teoses kunagi ei kõla ning enamasti ei viita sellele ka pealkiri: „Psalom“, „Silouan’s Song“, „Trisagion“, „Orient & Occident“, „Lamentate“, „Für Lennart in memoriam”, „These Words …“ ja 4. sümfoonia. Mõnel juhul on helilooja lubanud sellise alusteksti ka partituuris ära tuua, olgu siis tiitellehel või otse nooditeksti juures seda takt-taktilt saatmas. Mõne teose puhul on aga teksti vahekord muusikaga või koguni teksti olemasolu jäänud kuulajale seni avaldamata. Just sellised seosed võivad pakkuda avastamisrõõmu käesoleva raamatu kaante vahelt.

Viimase ja Pärdi loomingus erandliku kimbu moodustavad need instrumentaal- või vokaalteosed, mille puhul on tekst ja sellest tuletatud pealkiri muusika külge kõige haprama niidiga seotud. Mõnikord meenutab see rohkem motot või pühendust ning võib olla lisandunud ka pärast teose komponeerimist, näiteks „Pari intervallo“ ja „An den Wassern …“ puhul. Vahel viitab kaastekst aga otse teose inspiratsiooniallikale. Nii on „Modus“ (hilisema nimega „Sarah Was Ninety Years Old“) saanud tõuke 1. Moosese raamatust pärit Saara ja Aabrahami loost ning „Mein Weg” / „Mein Weg hat Gipfel …” Edmond Jabèsi luulest.

Selliseid „tekstiga teoseid“ kogunes raamatusse 81, hõlmates 58 aasta pikkust ajavahemikku ja üheksat keelt (tekstid on eesti, ladina, inglise, saksa, vene, kirikuslaavi, itaalia, hispaania ja prantsuse keeles). Raamatust puuduvad helilooja tagasivõetud teosed, aga ka näiteks filmi-, multifilmi- ja näidendimuusika. Kõiki tekste, mis pole inglise keeles, saadavad ingliskeelsed tõlked raamatu lõpuosas.

Iga üksiku teose puhul alustasime partituurist. Partituuri trükitud tekstide, helilooja käsikirjade ja teksti algallikate võrdlemisel leidsime aga sageli mitmeid erinevusi. Kuna neid ei olnud võimalik alati ühtmoodi lahendada, vaatlesime iga juhtumit eraldi. Siin aitas meid hinnaline materjal, mis meil Arvo Pärdi Keskuse arhiivi näol kasutada oli. Võimalus minna tagasi, käsikirjade ja visanditeni välja.

Ometi ei saa selles raamatus ära trükitud tekste võtta üks-üheste ärakirjutustena Arvo Pärdi käsikirjadest. Erinevused võivad olla vahel lausa sisulised. Heaks näiteks on kirjavahemärgid ladinakeelsetes tekstides. Mitmel puhul (nt „Passio“) on helilooja need oma muusikasse sisse komponeerinud, st tuletanud teksti struktuurist kogu teose muusikalise grammatika. Raamatus ei ole me aga sellist teksti ja muusika vastavust ilmtingimata järginud ning partituuris ilmnenud erinevuste korral oleme lähtunud ladina keele õigekirja reeglitest.

Kuna Arvo Pärt on oma teoste loomisel kasutanud tekste erinevatest allikatest, võib näiteks ladina keele puhul kohata samu sõnu erinevas kirjaviisis: cujus – cuius, juxta – iuxta jne. (Klassikalise ladina keele puhul kasutatakse enamasti ainult i-tähte, hilis- ja kirikuladina keele puhul vokaali ees j-tähte, aga ka see ei pruugi olla järjekindel.) Tekstide ühtlustamise asemel oleme säilitanud iga teksti originaalse kirjakuju, kuna see kannab endas osakest teksti päritoluloost. Üldse oleme selle raamatu koostamisel püüdnud hoiduda hinnangutest nagu „õige“ ja „vale“. Iga teksti taga on oma lugu.

Samal põhjusel oleme seal, kus tekst seda nõuab, säilitanud kirikuslaavi kirjakuju. Ingliskeelsete piiblitekstide puhul on Arvo Pärt kasutanud läbivalt King James Version’i piiblit (vaid „Peace upon you, Jerusalem“ tekst pärineb New Jerusalem Bible’ist). Selle ning pisut arhailisema inglise keele tõttu otsustasime King James Version’i piibli aluseks võtta ka ingliskeelsete tõlgete puhul.

Tekstide puhul, mille tõlkeid on rohkem kui üks, on ingliskeelne tekst valitud selle järgi, kuivõrd hästi see meie arvates originaali ning selle vaimsust edasi kannab. Seega, valik on kahtlemata subjektiivne ning lugejale jääb alati võimalus ka teiste tõlgetega tutvuda.

 

Arvo Pärdi loomingule tervikuna on omane tema kompositsioonitehnikast tulenev fenomen, kus üks muusikateos eksisteerib paljudes erineva koosseisuga versioonides. Enamasti on uued versioonid loodud erinevatel aastatel. Käesolev raamat ei anna ülevaadet, kui mitmes versioonis või millistes koosseisudes sama teksti ja muusika kooslus esineb. Piirdutud on teose nimetamisega tema algkoosseisus ning ära toodud originaalversiooni valmimisaasta ja esiettekande info. Erandiks on juhud, kus helilooja on teose uuele versioonile andnud uue pealkirja: „In spe“ – „An den Wassern …“; „Sieben Magnificat-Antiphonen“ – „O-Antiphonen“; „Littlemore Tractus“ – „Swansong“ ning „Missa brevis”, mille aluseks on koguni kaks teost, „Missa syllabica” ja „Berliner Messe”.

Teosed on järjestatud kronoloogiliselt, lähtudes nende lõpetamise aastast (ühe aastaarvu piires on järjestuse aluseks olnud esiettekanded). Ometi jääb mõneti varjatuks, millal helilooja ühe või teise tekstini oma loomingus jõudis, millal alustas tööd tekstiga, millal tegi esimesed visandid jne. Pigem viitab teose valmimisaasta ajale, mil helilooja oli küps teatud tekste muusikaliselt kommenteerima ning sellele loodud muusikat maailmaga jagama. Kõige tähelepanuväärsem näide on siin „Adam’s Lament“, mille aluseks oleva püha Siluani teksti poole pöördus Pärt esimest korda juba 1990. aastate algul, visandades ulatusliku teose vormiskeemi ja esimesed muusikalised ideed. Seejärel jäid need aga paljudeks aastateks kõrvale ning teos valmis alles 2010. aastal.

Tekstide ingliskeelses tõlkeosas on kohati kasutatud n-ö topeltpealkirju: eelkõige puudutab see enne 1980. aastat, st enne Eestist lahkumist loodud teoseid. Sel juhul on esimesena ära toodud teose originaalpealkiri ning kaldkriipsu järel selle ingliskeelne vaste. Sama põhimõtet on kasutatud ka teoste indeksi koostamisel.

Tahaksime loota, et sellisena pakub käesolev tekstide kogumik esimest korda teistmoodi sissevaadet Arvo Pärdi mõttemaailma ja loomingusse. Üks asi, millele seda raamatut käes hoides veel mõelda võiks, on pealkirja teine, varjatum pool: „… ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal.“

 

Hedi Rosma
Kristina Kõrver
Kai Kutman