“Wit” (2001)

Taip” (Wit). Režissöör: Mike Nichols. Stsenaristid: Margaret Edson, Mike Nichols, Emma Thompson. Produtsendid: Mike Nichols, Cary Brokaw, Simon Bosanquet jt. Operaator: Seamus McGarvey. Monteerija: John Bloom. Casting: Leo Davis, Ellen Lewis, Juliet Taylor. Kunstnik: Stuart Wurtzel. Valmismuusika:Arvo Pärt, Henryk Mikołaj Górecki, Dmitri Šostakovitš, Charles Ives. Osades: Emma Thompson (prof. Vivian Bearing),Christopher Lloyd (dr. Harvey Kelekian), Eileen Atkins (prof. Evelyn ‘E.M.’ Ashford), Jonathan M. Woodward (dr. Jason Posner), Audra McDonald (Susie Monahan) jt. 35 mm, formaat: 1:1,85, 99 min, värviline. Tootjad: HBO Films / Avenue Pictures Productions, USA, 2001. Esilinastus: 9. II 2001 Berliini rahvusvahelisel filmifestivalil.

Vivian Bearing (Emma Thompson) on 48-aastane kirjandusprofessor, kelle erialaks on 17. sajandi inglise poeedi John Donne’i looming. Õppejõu ja isiksusena on ta ühelt poolt kõrgelt hinnatud, teisalt ka kardetud, kuna vähestel õnnestub tema nõudmistele vastata. Väärtustades nii iseenda kui teiste inimeste puhul kõige enam teravat mõistust, ratsionaalsust, tahtejõulisust ja sihikindlust, ei ole talle just lihtne meeldida. Viviani ümber pole kujunenud ei perekonda ega armastavate sõprade ringi. Siiski näib ta ise oma eluga täiesti rahul ja kooskõlas olevat.

Pärast seda, kui Vivianil diagnoositakse lõppstaadiumis munasarjavähk, muutub tema maailm järsult. Temast saab patsient haiglas, kus tegeletakse ka uurimistööga. Arstidel on vähe lootust Viviani terveks ravida, see-eest loodetakse tema peal katsetatavatest ravivõtetest avaldada oluline teadusartikkel. Õpetlasena püüab Viviangi haigusega leppida sellele ratsionaalselt lähenedes, analüüsides seda nagu mõnd Donne’i sonetti. 8-kuulise radikaalse vähiravi käigus kogeb ta aga, et ei intellekt, tugev tahe, otsustavus ega terav huumor ei aita tal suremisega toime tulla. Ja erinevalt elu elamisest üksinda, on talumatu üksinda surra. Nii leiab ta lõpuks end kõige enam igatsevat inimlikku lahkust, hellust ja halastust.

Seesuguse teema puhul sõltub hämmastavalt palju muusikakujundusest, kas film kujuneb nõretavaks melodraamaks või mitte. Wit ei kujune. Pärdi muusikast kuuleme filmis viiel korral vaid üht pala, Spiegel im Spiegel, mis loo lõpuks üldistusjõu omandab ja kujundiks võimendub. Selle kõrval kõlab filmis Górecki, Šostakovitši ja Ives’i kontsertteoseid, mis „mitte-sentimentaalseina“ loovad teemakäsitlusele nn karguse fooni. Ka asjaolu, et Margaret Edsoni algselt mononäidendiks loodud teksti linateoseks vormides on filmitegijad säilitanud teatava teatriefekti (piiratud tegevusruum, peategelase sage pöördumine otse kaamerasse, „vestlemine“ publikuga), võimaldab distantsi ja kainet suhtumist ekraanil toimuvasse. Kuid Pärdi muusikapala jõudu ei tasu alahinnata.