“Kohutav ilu” (2013)

“Kohutav ilu” (La grande bellezza). Režissöör Paolo Sorrentino. 142 min, Itaalia, Prantsusmaa, 2013.

Paljude kriitikute personaalsetes ning ka koondedetabelites oli see 2013. aasta parim film, samuti on sellele osaks saanud tiitlid Euroopa Parim Film ning Oscar parima võõrkeelse filmi eest. Eestis kogus “La grande bellezza” uskumatult suure vaatajanumbri – koguni 17 224 vaatajat on näinud itaalia režissöör Paolo Sorrentino meistriteost, milles kõlab ka “My Heart’s in the Highlands”, mida esitavad sopran Else Torp ja orelil korduvalt Pärdi loomingut mänginud Christopher Bowers-Broadbent.

„Kohutava ilu” peategelane on äsja 65-aastaseks saanud intellektuaalist härrasmees Jep Gambardella, keda kehastab tippvormis Toni Servillo, kinnitades ennast selle suursooritusega taas Itaalia paremate näitlejate sekka. Sorrentino suutis linaloo aluseks olevad paljud linnalegendid, anekdoodid ja reaalsed tegelased ühte stsenaariumisse kirjutada just tänu Toni Servillo olemasolule, kelles ta nägi ainsana võimekust kvintesseerida Rooma aadellik-boheemlik kõrgklass.
Gambardella on omamoodi täiuslik elukunstnik, kes on kirjutanud ühe eduka raamatu ning kogenud noorena nii suurt ilu, mis pideva alateadliku kohaloluna tekitab jätkuvat varjutust tema muidu päikesepaisteliselt pilvitus elus. Kuigi ta võib pidada oma Colosseumi vaatega katusekorteris linna kuumimaid pidusid, intervjueerida maailma eliiti, armatseda ilusaimate naistega, popsida kalleid sigareid, minna öisesse Vatikani kunstiretkele, suhelda kardinalidega ning võõrustada paavsti asemel vaikivat pühakut, on siiski kogu aeg tema elust midagi puudu ja selle miski puudumine teeb haiget. Täiusest ei ole tema elu vorminud uut valmis täiuslikkust, vaid see torgib haavavalt hinge ja tekitab sinna nukrat valu. Isegi uus armastus, uus lootus Ramona võetakse talt käest.

Peale suurepärase kunstniku- ning peadpööritava operaatoritöö on muljetavaldavalt kirju ka filmi heliriba, mis liigub tümpsuvast diskopopist sakraalse meditatsioonini. Heliloojate nimekiri – Górecki, Preisner, Lang, Tavener, Martõnov, Pärt – viitab selgelt, et Sorrentino otsib hedonistlikust pillerkaarist väljapääsu elu transtsendentaalsesse poolde. Filmi suursuguse helgusega justkui igavikku lendlev lõpustseen, kus kuuleme vanavene kirikulaulu uurija ja õigeusu helilooja Vladimir Martõnovi teost „The Beatitudes” (mida korduva motiivina tutvustatakse läbi filmi), viitab selgelt säärase kõrgustesse püüdleva igatsuse olemasolule. See ei väljendu aga meeleheitlikus otsimises ega konfessionaalses tões, vaid ilmub Rooma kohale sama loomuliku vahelduvusega, nagu ööst saab päev ja päevast öö.

„Kohutav ilu” on film, mis kasutab täiuseni ära kinomeediumi võimalused ning liigub emotsioonide skaalal lõõpivast sarkasmist pühaliku harduseni, ja seda mitte ainult tervikus, vaid ka üheainsa stseeni sees. Heaks illustratsiooniks on maailma usuliidrite kohtumine vaikiva pühakuga, mille taustaks kõlab meie enda ansambli Vox Clamantise laulja Mikk Üleoja esituses Haapsalu toomkiriku võlvide all lindistatud „Beata Viscera”. Võta nüüd kinni, on see nali või aupaklikkus, aga just selle 104-aastase pühaku saabumine peatab sõpruskonna naudingutsükli ning tema maagiline puhumine vabastab puhkavad flamingod Jepi rõdult lendama Igavese Linna kumavasse valgusse.