“New Yorgi varjus” (2012)

“New Yorgi varjus” (The Place Beyond the Pines). Režissöör Derek Cianfrance, 140 min, USA, 2012.

Mujal maailmas suurt kassatulu teeninud filmi vaadatavus jäi Eestis jäi seni pigem oodatust kasinamaks – kõigest 5608 vaatajat –  aga eks Derek Cianfrance’i film on oma meeleolult kolmest tänavusest filmist ka kõige süngem ja vähem lootusrikas.

Eraklik ja salapärane Luke (Ryan Gosling) on motokaskadöör, kes liigub rändtivoliga linnast linna. Läbisõidul New Yorgi lähedal asuvast linnakesest nimega Schenectady (linna nimi tähendab mohauki keeles „paika teisel pool männitasandikke”) võtab ta ühendust kunagise kallima Rominaga (Eva Mendes) ning saab teada, et naine on vahepeal toonud ilmale tema poja. Mees otsustab seepeale rändurieluga lõpparve teha ning asub tööle mehaanikuna autoremonditöökojas, mille omanik leiab Luke´i motoannetele rakendust ohtlikus pangaröövide skeemis. On vaid aja küsimus, millal Luke seadusega pahuksisse satub.

Avery Cross (Bradley Cooper) on karjäärihimuline algaja politseinik ja värske pereisa, kellel on raskusi tasakaalu leidmisega töö- ja perekonnaelu vahel. Saatus viib ta kokku Luke´iga ning selle kohtumise tagajärjed muudavad radikaalselt mõlema mehe elu ja avaldavad fataalset mõju ka järeltulevatele põlvedele.

Justkui triptühhonina erinevatel aegadel toimuvatele lugudele ülesehitatud filmis kõlab tähelepanuväärselt koguni neli erinevat “Fratrese” versiooni. Esimest korda pärast 35 minutit, mil see kuulutab justkui patu saabumist – stseenis kus möllavad viha, veri ja vägivald. Samas kannab see ka isaarmastuse ja süü ning süüdimõistmise toone, mis on filmi läbivateks teemadeks. See on eepiline ja üllatavalt vanatestamentlikult mõjuv lugu, kus neljakordne “Fratrese” põimimine toimib täpselt ja väljapeetult ning üldmeeleolu toetavalt. Ühtlasi on see hea näide, kuidas suuri Hollywoodi staare kasutades ometi välditakse peavoolukino klišeerohkust ja etteaimatavust, tulemuseks unikaalne ja meeldejääv film, mis on ennast kirjutanud filmiajalukku.

Muusikaline õhkkond on tervikuna minimalistik ja instrumentaalne, kuigi kõlavad ka Bruce Springsteeni ja Bon Iveri laulud.