Groznõi bluus (2015)

Grozny Blues
Rež Nicola Bellucci, Šveits, 2015, 104’

1994. aastast alates on maailma meediaruumis pidevalt sõnad Tšetšeenia, sõda, Groznõi, plahvatused. See julm reaalsus on asendunud harvemate ja vähem tähelepanu äratavate episoodidega, ent lõplikku rahu pole seal piirkonnas tänaseni. Ka tänavapildist on kustutatud kõik sõja jäljed. Selle asemel on Groznõis uhked promenaadid, pilvelõhkujad, kallites autodes kihutavad rikkurid ning mõistagi meisterpoksija, Tšetšeeni Vabariigi Teaduste Akadeemia auakadeemiku ja vabariigi pea Ramzan Kadõrovi isiklikul juhtimisel püstitatud hiiglaslikud säravad mošeed, kust juhitakse islami nimel kõlbelist võitlust meelelahutuse ja kombelõtvuse vastu.

Groznõi teede ääri palistavad iga päev suured „püha kolmainsuse” plakatid, nagu käesoleva filmi teravmeelsed kangelannad isa ja poeg Kadõrovi ning Putini ühispildi kohta itsitades ütlevad. Linna läikima löödud pealispinna all hõõgub aga sügavale hinge sööbinud valu tapetud või teadmata kadunud lähedaste pärast. Selle filmi kangelannad peavad väikest iseseisvat inimõiguste keskust ning omavad põhjalikku amatöörvideokogu Tšetšeenia sõdadest, mille kaadrid monteerituna kõrvuti tänase klantspildiga tekitavad külmavärinaid. Teiseks liiniks on muusikaklubi omanik ning bändi tegevad noored, kelle jaoks sõjast on saanud juba mälestus. Nicola Bellucci „Groznõi bluus” on eluterve ja puudutav humanistlik dokumentaalfilm.

Lõigud Arvo Pärdi „Lamentatest” loovad filmile erksa ja ärevakstegeva fooni ning esimesed noodid kõlavad juba avakaadrite taustal.