1976. aastal valminud „Kui Bach oleks mesilasi pidanud …“ on üks neist teostest, mis kõlas sama aasta 27. oktoobril ansambli Hortus Musicus legendaarsel kontserdil, mille esimese osa pealkirjaks olnud sõna tintinnabuli (tintinnabulum – lad ’kelluke’) kuulis toonane publik esimest korda ja mis märgib Arvo Pärdi uue loomestiili algust. Intensiivne loominguline koostöö vanamuusikaansambliga pakkus heliloojale võimaluse kasutada ansambli kasutuses olevaid pille ja eksperimenteerida nende kõladega. Need tookord ettekantud teosed, nagu „Aliinale“, „In spe“, „Pari intervallo“, „Modus“ (hilisema nimega „Saara oli 90-aastane“) ja ka „Kui Bach oleks mesilasi pidanud …“ said oma kindla koosseisu alles hiljem. Teose „Kui Bach oleks mesilasi pidanud …“ praegune kehtiv versioon on k…
1976. aastal valminud „Kui Bach oleks mesilasi pidanud …“ on üks neist teostest, mis kõlas sama aasta 27. oktoobril ansambli Hortus Musicus legendaarsel kontserdil, mille esimese osa pealkirjaks olnud sõna tintinnabuli (tintinnabulum – lad ’kelluke’) kuulis toonane publik esimest korda ja mis märgib Arvo Pärdi uue loomestiili algust. Intensiivne loominguline koostöö vanamuusikaansambliga pakkus heliloojale võimaluse kasutada ansambli kasutuses olevaid pille ja eksperimenteerida nende kõladega. Need tookord ettekantud teosed, nagu „Aliinale“, „In spe“, „Pari intervallo“, „Modus“ (hilisema nimega „Saara oli 90-aastane“) ja ka „Kui Bach oleks mesilasi pidanud …“ said oma kindla koosseisu alles hiljem. Teose „Kui Bach oleks mesilasi pidanud …“ praegune kehtiv versioon on klaverile, puhkpillikvintetile, keelpilliorkestrile ja löökpillidele (2019). Teos on pühendatud muusikakriitik Ofelia Tuisule (1919–1981) – Arvo Pärdi muusika tulisele toetajale Nõukogude Liidu kultuuripoliitika ahistavates tingimustes. Tema kompromissituid vastulauseid kriitikale mitte ainult Pärdi muusika kohta võib lugeda Heliloojate Liidu koosolekute protokollidest ja toonasest muusikaajakirjandusest.
Helikeele mõistmiseks annab võtme heliloojal algselt meeles mõlkunud irooniline pealkiri „Muusikateadlase portree ühe herilaspere foonil“. Teos ühendab varem kasutatud tehnikad ja uue tintinnabuli-stiili elemendid. Bachi nimemotiiv b–a–c–h ilmneb mitmel tasandil. See esitatakse meloodilise motiivina tremolo ja sul ponticello võtete abil mesilaste suminat meenutavates keelpillipartiides: esmalt viiakse läbi vioolapartiis, siis erinevates pillipartiides igalt selle lüli helilt alustades (vioolad esitavad b-a-c-h, tšellod a-gis-h-ais, I viiulid c-h-d-cis, II viiulid h-ais-des-c), nii et lõpuks kõlavad need kõik korraga, moodustades justkui ähvardava ja ohtliku sumiseva parve. Seda saatev rütmilist pulssi andev klaveripartii koosneb akordidest b-, a-, c- ja h-moll helistikes. Teos kulmineerub koodas, milles on kasutatud J. S. Bachi h-moll prelüüdi muusikat „Hästi tempereeritud klaviiri“ I vihikust. Rahuliku, sammuva iseloomuga Bachi h-moll prelüüdi esimene pool esitatuna siin poole aeglasemates vältustes annab kontrasti eelnevale ebastabiilse tonaalsusega ja pingestatud muusikale. Bachi 3-häälne prelüüd pole aga esitatud puhta tsitaadina, vaid seda kommenteerivad prelüüdi igale häälele lisatud tintinnabuli-hääled, mis oma neutraalse ja delikaatse kõlaga justkui annavad muusikale uue mõõtme. Lootusrikas helgus saabub barokkmuusikale väga omase võttega – kadentsi lahendamisega teose viimasel akordil kehtiva mollhelistiku asemel samanimelisse duurhelistikku. Sellist pehmet „sulandumist“ teise helilooja teosesse on Pärt palju hiljem kasutatud ka „Mozart-Adagio’s“ (1992/2005).
