„Peegel peeglis“ on üks tuntuimaid ja enim esitatud teoseid Arvo Pärdi loomingus ning üks viimaseid teoseid, mille Arvo Pärt lõpetas enne Eestist lahkumist. Ta elas sel ajal koos oma perega üsna kitsastes oludes Tallinna ühes paneelmajade rajoonis. Loomingulises mõttes oli see viljakas aeg – seitsme aasta pikkune uue muusikalise väljenduse otsinguaeg oli möödas, unikaalne tintinnabuli-stiil sündinud ning mitmed olulised teosed, nagu „Aliinale“, „Fratres“, „Tabula rasa“ jt, loodud ning ette kantud. 1978. aastal tellis kuulus Vene viiuldaja ja dirigent Vladimir Spivakov Arvo Pärdilt teose viiulile ja klaverile ning juba sama aasta detsembris esitas ta selle esmakordselt Moskvas koos pianist Boriss Behtereviga.
„Peegel peeglis“ muusikaline materjal on väga lihtne, koosn…
„Peegel peeglis“ on üks tuntuimaid ja enim esitatud teoseid Arvo Pärdi loomingus ning üks viimaseid teoseid, mille Arvo Pärt lõpetas enne Eestist lahkumist. Ta elas sel ajal koos oma perega üsna kitsastes oludes Tallinna ühes paneelmajade rajoonis. Loomingulises mõttes oli see viljakas aeg – seitsme aasta pikkune uue muusikalise väljenduse otsinguaeg oli möödas, unikaalne tintinnabuli-stiil sündinud ning mitmed olulised teosed, nagu „Aliinale“, „Fratres“, „Tabula rasa“ jt, loodud ning ette kantud. 1978. aastal tellis kuulus Vene viiuldaja ja dirigent Vladimir Spivakov Arvo Pärdilt teose viiulile ja klaverile ning juba sama aasta detsembris esitas ta selle esmakordselt Moskvas koos pianist Boriss Behtereviga.
„Peegel peeglis“ muusikaline materjal on väga lihtne, koosnedes vaid soolopilli meloodiast ja klaveri kolmehelilisest saatefiguurist ning pala ülesehitus järgib ranget valemit, kus ükski noot pole jäetud juhuse hooleks. Pealkiri kajastab otseselt muusikas toimuvat: igale tõusvale meloodiakäigule järgneb peegelpildis laskuv fraas. Meloodia on esialgu vaid kahenoodiline, kuid iga järgmine fraas lisab ühe noodi juurde, tekitades nõnda lõputuna näiva kontiinumi. Iga kaugenemise järel jõuab meloodia ikka ja jälle tagasi kesksele helile, a-noodile, mis on helilooja sõnul justkui „suubumine, kojutulek pärast eemalviibimist“. Klaveri saatefiguur saadab meloodiapartiid „kaitseinglina“ igal sammul ning lisaks saatele on klaveripartiis tintinnabuli-helid – justkui kellukesed, mis kõlavad vaheldumisi üleval ja allpool meloodiat kindla valemi järgi.
Esmapilgul väga lihtne pala esitab interpreedile suure väljakutse, et muusika ärkaks esitusel ellu. Helilooja arvates peaks muusikul kõigepealt olema iseendale ja teistele midagi öelda: „Kõik üleliigne peab olema kõrvale jäetud. Nii nagu helilooja peab taandama oma ego muusikat kirjutades, nõnda peab ka interpreet oma minast lahti ütlema teost mängides.“ Puhtus, süütus ja lapselikkus on kvaliteedid, mida helilooja oma muusika esituse juures hindab.
„Peegel peeglis“ on üks neist teostest, millest on nii helilooja ise kui ka interpreedid teinud väga palju versioone erinevatele koosseisudele. Tšelloversiooni loomisel on oma osa Berliini Filharmoonikute kauaaegsel tšellistil Dietmar Schwalkel.
„Peegel peeglis“ muusikat on sageli kasutatud balleti- ja tantsuetendustes, filmides, dokumentaalfilmides ja isegi DJ-mixides.
