Kuulata südamega
Väga austatud Goethe Instituudi president Gesche Joost, daamid ja härrad!
On suur au võtta oma isa, Arvo Pärdi nimel vastu Goethe medal. Ta palus mul selle tunnustuse eest anda teile edasi südamlikud tänusõnad.
Kui lahkusime 1980. aastal perega Nõukogude Eestist, siis esimene peatus oli Viinis. Seal oli muusikakirjastuse Universal Edition juht Alfred Schlee, kes tegi midagi väga lihtsat, kuid olulist. Ta nimelt kuulas minu isa muusikat tähelepanelikult, ja usaldas seda, mida kuulis. See oli veel enne, kui mu isa muusika saavutas rahvusvahelise tuntuse. Nii võib öelda, et kirjastusest Universal Edition sai isale värav saksakeelsesse kultuuriellu. Peagi tõi DAADi stipendium meie perekonna Berliini. DAAD tegi palju rohkem kui stipendiumiprogramm ette nägi: ta andis meie perele kodu, ümbritses meid hoole ja armastusega, ja pakkus mu isale kindla pinnase, millelt alustada uut peatükki oma loomingulises elus. Vaadates neile esimestele võõrsil oldud aastatele tagasi, on isa meenutanud: „Me ei tulnud võõraste juurde.“
Siin leidis ta loomingulise vabaduse, et oma tööd jätkata. Kuid saksa kultuur ei olnud üksnes tema ümber, vaid leidis tee ka tema muusikasse. Isa on rääkinud sellest, kuidas saksakeelsed tekstid kujundasid nii teda ennast kui ka ta teoseid – alates Clemens Brentano luulest saksa keeles kirjutatud pühade tekstideni. Tema helilooming lähtubki eelkõige sõnast. Nagu ta on öelnud: „Sõnad kirjutavad minu muusikat.“
Ja ometi on siin paradoks. Ehkki sõnad määravad muusika struktuuri, rütmi ja väikseimagi pisidetaili, jõuavad nad meieni tõlgituna ühte teise keelde – muusika keelde. Teksti sõnum jõuab meieni muusika kaudu, ületades niiviisi keele ja religiooni konteksti piirid.
See toob meid kuulamise kui selliseni – kunstini kuulata puhtalt muusikat.
Inimeste seas, kes kuulasid, oli ka Manfred Eicher. Nii tekkis Eicheri ja minu isa vahel tugev loominguline side ning Eicheri eriline muusikakuulamise anne sai vormida heliplaate, mis nende koostöös sündisid. Nende ECM Recordsi plaatide kaudu leidis isa muusika tee ka väljapoole kontserdisaale, jõudes inimeste kodudesse üle maailma.
Isa on võrrelnud tintinnabuli heli neutraalse pinnaga, „kus ka rohulible saab lille staatuse“. See, mida me tema muusikat kuulates kogeme, on ühtaegu äärmiselt lihtne, ja samas on seda raske sõnadesse panna: rahu, armastuse küllus, koosolemise ühtsus. Isa jaoks on sõnad – eelkõige pühadest tekstidest pärit sõnad – allikas, kust tema muusika saab alguse. Ent kui sõnad on saanud muusikaks, võib sõnum meieni jõuda ka sõnade tähendust mõistmata – intellekti abita. Kas peame üldse alati mõistma selleks, et vastu võtta? Ehk võib kogemine tulla kõigepealt, ja mõistmine alles hiljem?
Ja siin ehk kohtuvadki tema muusika kaks poolt. Isa on kirjeldanud muusika kirjutamisel tekkida võivat teadvusnihet: „Kui kirjutamise ajal viia tähelepanu või juhtimine peast südamesse, tekib uus juhtimiskeskus, uutel alustel, uue loogikaga. See õnnestub ainult hetkeks, kuid on imeline.“
See oli rohkem kui nelikümmend aastat tagasi, kui jõudsime perekonnaga saksakeelsesse maailma ja leidsime, et me ei tulnud võõraste juurde. Siinsed inimesed ja institutsioonid kinkisid minu isale usalduse ja vabaduse – ruumi, milles tema muusika sai lendu tõusta.
Võib-olla on südamega kuulamine ka üks kogemise viise: kõigepealt tuleb muusika, ja siis − ehk ka − mõistmine.
Täna on minul privileeg võtta siin Weimaris oma isa nimel vastu Goethe medal. Oleme südamepõhjani tänulikud selle suure tunnustuse ja kõige eest, mille oleme sel teekonnal tänu teile saanud.
Aitäh!
Inglise keelest tõlkinud Nele Kivisild.