Cultural Memory in Music: Reflections on Arvo Pärt’s Wenn Bach Bienen gezüchtet hätte …
For Arvo Pärt, no other composer in the history of music played a role comparable to J. S. Bach. Of particular importance in this regard is the work Pärt composed in 1976 under the heading Wenn Bach Bienen gezüchtet hätte … (If Bach Had Been a Beekeeper …). Originating at a pivotal time in his creative life, it is the only piece where Pärt constructs the tintinnabuli material out of a given motif (B-A-C-H) and juxtaposes it with a direct quotation from a prelude of Bach’s Well-Tempered Clavier. The work occupied the composer for nearly fifty years as it underwent numerous revisions until 2022. Initially conceived for an early music ensemble consisting of harpsichord, various string and wind instruments, tape recorder and bass guitar, its scoring format, number of required instruments, and general soundscape gradually expanded well beyond the original concertino ensemble and gradually emerged as a large-scale orchestral work with piano, multiple strings, winds, and a substantial percussion section.
To understand the meaning of the Bach reference in this work, and to distinguish it from pieces like Collage über B-A-C-H (1964) or Credo (1968), it invites consideration under the literary concept of associative cultural memory because its application in music shapes and informs the listeners’ recollection in specific ways. Under this perspective, a comparative examination of Pärt’s compositional procedures with Bach’s effective use of distinct and contrasting stylistic layers in a single movement or work reveal, despite all the historical distance, surprisingly similar approaches to modes of meaning and expression.
Christoph Wolff is Adams University Professor, Emeritus, at Harvard University and former Director of the Leipzig Bach Archive (2001–2013). Born and educated in Germany, he obtained the Dr. phil. degree in 1966 and taught music history at the Universities of Erlangen and Toronto, Princeton and Columbia Universities, and from 1976 for nearly four decades at Harvard University in Cambridge/MA, where he served as Dean of the Graduate School of Arts and Sciences (1992–2000). He published widely on the history of music from the 15th to the 20th centuries, notably on Bach and Mozart.
***
Kultuurimälu muusikas: mõtisklusi Arvo Pärdi teosest „Kui Bach oleks mesilasi pidanud …“
Arvo Pärdi jaoks ei ole ükski teine helilooja muusikaajaloos mänginud Johann Sebastian Bachiga võrreldavat rolli. Erilise tähtsusega on seejuures 1976. aastal loodud teos „Kui Bach oleks mesilasi pidanud …“. See valmis Pärdi loomingulises elus pöördelisel ajal ning on ainus teos, kus ta ehitab muusikalise materjali etteantud motiivist (B-A-C-H) seades selle kõrvale tsitaadi Bachi „Hästitempereeritud klaviiri“ prelüüdist. Selle teose juurde naasis Pärt korduvalt ligi viiekümne aasta jooksul, tehes selles muudatusi kuni aastani 2022. Algul oli teos kavandatud varajase muusika ansamblile, kuhu kuulusid klavessiin, erinevad keel- ja puhkpillid, aga ka magnetofon ning basskitarr, ent aja jooksul kasvas koosseis ja kõlapilt üle algse concertino-ansambli mõõtmete ning sellest kujunes suur orkestriteos, mille partituuris on klaver, hulk keel- ja puhkpille ning toekas löökpillirühm.
Mõistmaks Bachile viitamise tähendust siin ning eristamaks seda varasemaist teostest nagu „Kollaaž teemal B-A-C-H“ (1964) või „Credo“ (1968), tuleb seda vaadelda assotsiatiivse kultuurimälu võtmes: rakendatuna muusikas, kujundab ja suunab viide kuulajate mäletamist kindlal viisil. Sellest vaatenurgast osutuvad Pärdi kompositsioonivõtted tähenduse ja väljenduse kujundamisel võrdluses kontrastsete stiilikihtide oskusliku ühendamisega Bachi teostes – hoolimata suurest ajalisest distantsist – üllatavalt sarnaseiks.
Christoph Wolff on Harvardi Ülikooli emeriitprofessor (Adams University Professor, Emeritus) ning Leipzigi Bachi Arhiivi endine direktor (2001–2013). Saksamaal sündinud ja hariduse saanud Wolff omandas 1966. aastal filosoofiadoktori kraadi ning õpetas muusikaajalugu Erlangeni ja Toronto ülikoolides, samuti Princetoni ja Columbia ülikoolis. Aastast 1976 töötas ta ligi neli aastakümmet Harvardi Ülikoolis (Cambridge, Massachusetts), kus ta oli aastatel 1992–2000 ka kraadiõppe dekaan. Tema mahukas teadustöö hõlmab muusika ajalugu 15.–20. sajandini, keskendudes eriti Bachi ja Mozarti loomingule.