Semiotics of creativity: ante factum and post factum dynamics
Any artistic or scientific text is at the intersection of two processes. The first is the creative process, which starts with the initial sketch of an idea and works its way through drafts to the final text. In this, the features of inner speech and semiotically multilingual self-description merge. The creative process is usually a semiotically multilingual combination of visual, verbal and auditory systems. This process is always individual but can be influenced by the principles of the era. For example, the proclamation of music as the ideal of poetry in German Romanticism or Russian Symbolism. Drafts reflect the specificity of both the production of the work and the creator’s thinking and self-description. From a textological point of view, this implies the difficulty of analysing the boundaries in the drafts between the elements relating to the creation of the text and those relating to the author’s self-description.
The second process starts with the completion of the work and reflects its transmission both to the reader in his or her own language (in the case of literature) and to the translator for transmission into other languages. This process usually involves the relationship between the author and the mediator (writer or scholar vs. editor, translator; composer vs. interpreter), but also “postproduction” of the text (new editions, creation of variants). This process is accompanied by an intersemiotic self-description of the authors. Umberto Eco’s Postscript to ‘The Name of the Rose’ is an example of explicit self-description. A good example of implicit self-description is Juri Lotman’s self-portraits as visual diaries.
Peeter Torop is Professor of Cultural Semiotics at the Department of Semiotics, Institute of Philosophy and Semiotics, University of Tartu. He is co-editor of the journal Sign System Studies and the book series Tartu Semiotics Library. His research interests include translation history, semiotic and transmedia aspects of translation, cultural semiotics and translation studies, literary studies and textology. Torop’s most recent book, Total Translation (Totaaltõlge), was published in Estonian in 2024, and recent articles include Draft as Inner Speech: Sources of Dostoevsky’s Mythopoetic Thought (Revue des études slaves, XCII: 3-4, 2021; in Russian), Yuri Lotman: Scientist’s Inner Speech (RUS, 13: 23, 2022; in Russian and Portuguese), Lotman’s Semiotics of Literature in Terms of “Space as Language” (Neohelicon, XLIX: 2, 2022), Intersemiotics: A Conceptual Field (Intersemiotics and Cultural Transfer. Budapest-Tartu, 2023).
***
Loovuse semiootika: ante factum ja post factum dünaamika
Iga kunstiline või teaduslik tekst asub kahe protsessi puutepunktis. Esimene on loomeprotsess, mis algab idee esmase visandamisega ja jõuab läbi mustandite lõpliku tekstini. Selles ühinevad sisekõne ja semiootiliselt mitmekeelse enesekirjelduse tunnused. Loomeprotsess on enamasti semiootiliselt mitmekeelne, visuaalsete, verbaalsete ja auditiivsete süsteemide kooslus. See on alati individuaalne, kuid võib olla mõjutatud ajastu põhimõtetest. Näiteks muusika kuulutamine luule ideaaliks saksa romantismis või vene sümbolismis. Mustandid peegeldavad nii teose valmimise kui looja mõtlemise ja enesekirjelduse eripära. Tekstoloogiliselt tähendab see analüüsitavuse raskusi, kuidas tuvastada mustandites piiri teksti loomisega seotud elementide ja autori enesekirjeldusega seotud elementide vahel.
Teine protsess saab alguse teose valmimisest ja peegeldab selle vahendamist nii omakeelsele lugejale (kirjanduse puhul) kui tõlkijale teistesse keeltesse vahendamiseks. See protsess tähendab enamasti autorite suhteid vahendajatega (kirjanik või teadlane vs. toimetaja, tõlkija; helilooja vs. interpreet), aga ka teksti n-ö järelloomist (uued redaktsioonid, variantide tekitamine). Selle protsessiga käib kaasas autorite intersemiootiline enesekirjeldus. Eksplitsiitse enekirjelduse näiteks võib olla Umberto Eco „Järelkiri „Roosi nimele““. Implitsiitse enesekirjelduse heaks näiteks on Juri Lotmani autoportreed kui visuaalsed päevikud.
Peeter Torop on kultuurisemiootika professor Tartu Ülikooli filosoofia ja semiootika instituudi semiootika osakonnas. Ta on ajakirja Sign System Studies ning raamatusarja „Tartu Semiotics Library“ kaastoimetaja. Tema uurimisvaldkonnas on esindatud tõlkeajalugu, tõlke semiootilised ja trandmeedialised aspektid, kultuurisemiootika ja tõlkeuuringud, kirjandusteadus ja tekstoloogia. Toropi uusim raamat „Totaaltõlge“ ilmus eestikeelsena 2024. aastal ning hiljutiste artiklite seas on „Черновик как внутренняя речь: к истокам мифопоэтического мышления Достоевского“ (Revue des études slaves, XCII: 3-4, 2021), „Юрий Лотман: внутренняя речь ученого“ (RUS, 13: 23, 2022), „Lotman’s semiotics of literature in terms of “space as language”“ (Neohelicon, XLIX: 2, 2022), „Intersemiotics: A Conceptual Field“ (Intersemiotics and Cultural Transfer. Budapest-Tartu, 2023).