Pärdi instrumentaalmuusika keskne teos, topeltkontsert „Tabula rasa“ on kujunenud muusikamaailma üheks kultusteoseks, mis on mõjutanud paljusid heliloojaid ja interpreete, aga ka kontserdipublikut muusikat senisest täiesti teisel viisil kuulama ja mõistma. Just see teos sai ka Arvo Pärdi loomingus pöördepunktiks, näidates tintinnabuli-stiili väljendusvõimalusi esimest korda suurvormi loomisel.
Viiuldaja Gidon Kremer on iseloomustanud seda kui vaikuse deklaratsiooni, olulistele asjadele keskendumise manifesti ning on tunnistanud, et see teos muutis kogu tema elu. Ka plaadifirma ECM juht Manfred Eicher on meenutanud oma esimest „Tabula rasa“ kuulmist autoraadiost, teadmata selle loo autorit ja pealkirja. Sellest vapustusest sündis 1984. aastal uus sari „ECM New Series“,…
Pärdi instrumentaalmuusika keskne teos, topeltkontsert „Tabula rasa“ on kujunenud muusikamaailma üheks kultusteoseks, mis on mõjutanud paljusid heliloojaid ja interpreete, aga ka kontserdipublikut muusikat senisest täiesti teisel viisil kuulama ja mõistma. Just see teos sai ka Arvo Pärdi loomingus pöördepunktiks, näidates tintinnabuli-stiili väljendusvõimalusi esimest korda suurvormi loomisel.
Viiuldaja Gidon Kremer on iseloomustanud seda kui vaikuse deklaratsiooni, olulistele asjadele keskendumise manifesti ning on tunnistanud, et see teos muutis kogu tema elu. Ka plaadifirma ECM juht Manfred Eicher on meenutanud oma esimest „Tabula rasa“ kuulmist autoraadiost, teadmata selle loo autorit ja pealkirja. Sellest vapustusest sündis 1984. aastal uus sari „ECM New Series“, mille esimeseks plaadiks sai „Tabula rasa“ – läbimurdeplaat ka Arvo Pärdi laiemale tuntusele.
Topeltkontsert kahele viiulile, keelpilliorkestrile ja ettevalmistatud klaverile on valminud viiuldaja Gidon Kremeri palvel 1977. aastal. Esiettekanne toimus sama aasta 30. septembril Tallinna Polütehnilise Instituudis RAT Estonia kammerorkestri esituses noore, andeka dirigendi ja Arvo Pärdi hea sõbra Eri Klasi juhatusel. Viiulisolistideks olid samuti noored, kuid peagi maailmakuulsad Gidon Kremer ja Tatjana Grindenko, ettevalmistatud klaveril Pärdi lähedane sõber, helilooja Alfred Schnittke. „Tabula rasa“ on pühendatud Eri Klasile, Gidon Kremerile ja Tatjana Grindenkole.
Teose jõudmine esiettekandeni ei kulgenud aga lihtsat rada mööda. Esialgu lihtsana näiv muusika osutus ettekandjatele mõistetamatuks. Pole liialdus öelda, et virtuoossuse ja artistlikkusega harjunud muusikud olid Pärdi partituuris vastamisi muusika baaselementidega – kolmkõlade ja heliredelitega. See nõudis täiesti teistsugust lähenemist nii interpretatsiooniliselt kui ka psühholoogiliselt. Gidon Kremeri sõnul üllatas teda teose redutseeritud helikeel ning võttis tükk aega, enne kui ta jõudis arusaamiseni, milline peenus ja intelligentsus oli nendesse helidesse peidetud. Helilooja abikaasa Nora Pärdi meenutuste kohaselt olid muusikud ka pärast lisaproove teose ees jõuetud. Kui nad aga kontserdil mängima hakkasid, läks kõik imekombel oma kohale. Nora Pärt: „Seda vaikust, mis tookord pärast esiettekannet saalis valitses, pole ma enam kunagi hiljem kohanud.“
„Tabula rasa“ kaks osa on nii meeleolult kui tempolt kontrastsed. Kui kiire esimene osa, pealkirjaga „Ludus“ (lad 'mäng') koosneb kaheksast variatsioonist ja jõulisest kadentsist, siis aeglaselt kulgevas teises osas „Silentium“ (lad 'vaikus') kasutab helilooja taas juba tema varasematest teostest tuttavat proportsioonikaanonit, st erinevad hääled liiguvad korraga erinevates vältustes. Kõige lühemate vältustega liini on Pärt andnud bassihäälele ja pikemate vältustega hääle esimese sooloviiuli kanda. Just teine osa nõuab interpreedilt ülimat kontsentratsiooni. Teose raskuspunkt seisneb vajaduses kuulata vaikust ja otsida selle värve, süveneda igasse üksikhelisse ning läheneda muusikale täiesti isetult, alandlikult. Dirigent Andreas Peer Kähler on „Silentiumi“ võrrelnud valedetektoriga, mis jätab muusiku laval otsekui alasti ning ei anna võimalust end millegi taha varjata.
Mõiste tabula rasa on pärit antiikfilosoofiast ning tähendab otsesõnu „tühja tahvlit“ või „puhtaks pühitud tahvlit“. Lääne kultuuriloos on see mõiste omandanud hilisemate sajandite jooksul mõneti erinevaid tähendusi ja tõlgendusi, kuid enamasti seostatakse seda aristotelliku arusaamaga inimese hingest, mis siia ilma sündides on puhas ja tühi kõigist kogemustest ja ideedest, kuid mis samas kätkeb endas erilist potentsiaali nende ideede ja kogemuste ootuses.
Arvo Pärt: „Enne kui midagi ütelda, peaks võib-olla mitte midagi ütlema. Minu muusika on ikka esile kerkinud pärast seda, kui olen kaua vaikinud, vaikinud sõna otseses mõttes. „Vaikus“ tähendab mulle seda „mitte midagi“, millest Jumal lõi maailma. Ideaalselt võttes on paus midagi püha ... Kui läheneda vaikusele armastusega, võib sellest sündida muusika. Heliloojal tuleb tihti kaua aega oma muusikat oodata. Niisugune harras ootus ongi just see paus, mida ma nii väga hindan.”
