Millist rolli mängivad Teie arvates kunstid, kui meie identiteeti määravad suhete ja sotsiaalsete sidemete võrgustikud praeguses globaalses kriisis, mille all me kannatame?
Praegu maailmas toimuv sunnib meid kõiki paljustki loobuma ja oma elu otsekui taandama, see on omamoodi totaalne paast kogu maailma jaoks. Paastu mõistet, tema tagajärgi ja mõju tuntakse kõikides kultuurides. Praegune enesepiiramise olukord puudutab meid kõiki, ka kunstimaailmas, tahame seda või mitte.
Kas kriis, nüüdne kohutav olukord, on teid ajendanud mõnda teost looma, komponeerima, või vastupidi, on see Teid loojana eemale tõrjunud?
Ameerika kirjanik John Updike on kunagi öelnud, et ta püüab töötada samasuguse rahuga nagu keskaja meistrid, kes kaunistasid nikerdustega ka kiriku pinkide alumist osa, mida pärast valmimist polnud võimalik nähagi. Püüan, niipalju kui saan, elada selle järgi.
Kas Teie arvates mõjutab praegune kriis muusikale lähenemise ja loomise viisi? Kui jah, siis milline on see uus muusika vorm, uus muusikaline keel, mis sünnib pärast praegust luupainajalikku olukorda?
Raske öelda. Mis tahes tõsine olukord paneb kunstnikke liikuma lähemale olulisele, olemuslikule. Milliseid vilju kannab selline tähelepanu koondamine põhilisele, näitab aeg.
Mis on olulisim õppetund, mida me neist piirangutest õppima peaksime? Kas me ühiskonnana teame, kuidas isolatsioonis elada?
See tilluke koroonaviirus on meile valuliselt näidanud, et inimkond on üks terviklik organism ning et inimeksistents on võimalik üksnes suhtes teiste elusolenditega. Mõistet „suhe“ tuleb võtta kui maksiimi, kui võimet armastada. See on aga ülimalt kõrge nõudmine, ehk liigagi kõrge inimese jaoks.
Olukord, millesse oleme sattunud, on paradoksaalne: ühelt poolt tähendab see isolatsiooni, teiselt poolt ta just lähendab meid teineteisele. End isoleerides peame oleme võimelised ja oleme koguni sunnitud rohkem hindama isiklikke suhteid väikeses ringis ning nende eest hoolt kandma. Seda kõike peame õppima enne, kui ootame või isegi nõuame armastust ja õiglust kogu maailmalt. Koroona saatis meid kõiki teatud mõttes tagasi kooli esimesse klassi. Alles siis, kui oleme need eksamid ära teinud, võime hakata mõtlema järgmistele sammudele. See on väga-väga pikk protsess.
On selge, et pärast selle kriisi ületamist ei ole meie maailm ega ühiskond enam endine. Aga milline siis? Kas see muudab meie arusaamist vabadusest ja kodanikuõigustest?
Jah, just see juhtubki. Me ei osanud siiani oma vabadusega õigesti ümber käia. Karistus selle eest võib olla valus.
Te olite sunnitud nõukogude režiimi ebaõigluse tõttu taluma pagulust. Kuidas Te hindade maailma riikide ja valitsuste reaktsiooni kriisile?
Kriis on tekitanud olukorra, kus kõikvõimalikud probleemid ja nõrkused tulevad igal tasandil ilmsiks. Pole vahet, kas tegemist on poliitilise või ühiskondliku süsteemi nõrkusega. Praegune kriis ei säästa kedagi, hädaolukorras paljastavad kõik oma tõelise „väärtuse“, mida ei saa enam peita. Kuidas me sellest väljume, ei tea keegi, kuid me kõik tunneme, et miski ei jää puutumata.
Intervjuu avaldatud artiklina ajalehes ABC.