Artiklid

„Nii lihtsalt kui vähegi võimalik“. Intervjuu David Jamesiga

Eric Marinitsch (Universal Edition)

UE Musiksalon, 2011

David James koos Hilliard Ensemble’iga on olnud mitme Arvo Pärdi olulisema kooriteose esmaesitaja. Oma intervjuus kirjeldas laulja Arvo Pärdi teoste interpreteerimise põhimõtteid ning tõstatas nii mõnegi kasuliku tähelepaneku, mida Pärdi muusika esitajad võiksid järgida.

Hilliard Ensemble laulab palju varajast muusikat. Kas te muudate oma vokaaltehnikat, kui kannate ette Arvo Pärdi muusikat?

James: Mis puudutab Arvo Pärdi muusikat ja vastavat vokaaltehnikat, siis saan siin rääkida vaid meie endi kogemusest. Kuna alustasime vanamuusika ansamblina, siis kandsime Arvo muusika esitamisele üle needsamad põhimõtted, mis on olulised „vana muusika“ hea laulmise puhul – või vähemalt need, mida meie õigeks oleme pidanud. Oleme Hilliard Ensemble’is peaaegu alati püüdnud laulda nii lihtsalt, puhtalt ja rikkumatult, kui vähegi võimalik. See tähendab, et ka kõik erinevad vokaalid peavad olema lauldud võimalikult puhta, selge värviga. Tänu sellele on lihtsam saavutada head intonatsiooni – laulda puhtalt. See on Arvo muusika puhul väga oluline, sest peita pole seal võimalik midagi – „mustalt“ laulmist pole seal võimalik varjata. See kõik on samamoodi ka varajases muusikas. Märkad, et kui kõik helid akordis on täiesti hääles, siis harmoonia nagu lukustuks heasse häälestusse. Ja äkki, see esmapilgul väga lihtsana tundunud akord, … kõlama hakkavad ülemhelid ja see kooskõla puhkeb õide, heli avardub, toonid hakkavad särama ning harmoonia resoneerima. Arvo ei kirjuta ühtegi nooti ega muuda seda, kui seal taga puudub tähendus – imetlen seda väga. Miks kasutada kümmet nooti, kui saad ka vaid üheainsa noodiga öelda seda, mis sul öelda on. Just see, vähemalt minu jaoks, on tema muusika kvintessents – vaid üks noot on võimeline edasi andma kõike, kui see õigesti kirja panna.

Kas Arvo Pärdi „Passio“ on olnud teie ja terve Hilliard Ensemble’i jaoks oluline teos?

James: Jah, Arvo Pärdi „Passiol“ on Hilliard Ensemble’i tegevuse pärandi hulgas väga oluline koht. Just see teos viis meid ka kogu Arvo Pärdi ülejäänud muusikaga tutvumiseni. „Passio“ ettekandmine, selle teose tundma õppimine ja sellest aru saamine – see kinnistas meie edasise suhte. Hakkasime taipama, et tegemist on millegi tõeliselt unikaalsega. Kui vaadata „Passio“ partituuri ja seda analüüsida, siis on see väga spartalik, väga askeetlik, selles mõttes, et kasutatud on vaid kolme helistikku. Ja siis päris lõpus, Kristuse suremise kriitilisel hetkel tulevad neli evangelisti koos unisoonis sisse la-noodil. Muusikas tekib vaikushetk – surm – nagu hing väljuks kehast. Ta lahkus. Ta ei ole enam meiega. Ja siis järgneb see eriline hetk, kus koor ja kõik ülejäänud tulevad sisse re-mažooris. Akord kõlab ning sõna otseses mõttes tungib läbi su keha! See on vapustav – iga kord hakkavad mul külmavärinad mööda selga alla jooksma. See oleks nagu kõige täiuslikuma kõlaga Brahms, mida eales kuulnud oled, ja sa taipad, et elu läheb edasi. See on kõige tähtsam hetk teoses – surm –, kuid sellel surmal on mõte, see sisaldab helget positiivset tulevikuootust. Minu jaoks on seesama viimane lehekülg „Passiost“ kõige rabavam lehekülg üldse terves muusikas, mida eales võiks kuulata soovida.

Kuidas teil õnnestub hakkama saada sellega, et Pärdi partituurides pole just eriti palju noote, kuidas suudate hoida taolist muusikat laiali lagunemast?

James: Nagu ütlesite, pole esimesel hetkel just lihtne leida viisi, kuidas Arvo muusikat ette kanda, kuidas alal hoida selle intensiivsust algusest kuni lõpuni välja. On väga oluline, ma räägin sellest kooridele kogu aeg, aru saada, et Arvo muusikas on alati sisemise struktuurina olemas üks massiivne kaar. Mis iganes kohast hakata ka teost mängima, alati on sellel mingi ühendus teose lõpuga, sest ka juba teose algusel on ühendus tema lõpuga. Selle tajumine on väga oluline ja seda tuleb esitamisel kogu aeg meeles hoida. See peab muutuma põhiolekuks või hoiakuks, algusest lõpuni. Kui selle oleku kaotad, kui jääd muusikaosade vahel liialt seisma, võib esitus väga lihtsalt laiali laguneda. Kõik sõltub intensiivsusest ja selle fookuses hoidmisest esituse algusest lõpuni välja. Pean rõhutama, et sama kehtib ka vaikuse kohta. Arvo muusikas on väga palju pause täieliku vaikusega ja ma tean, et paljudes koorides tekitab see hirmu. Paljud lauljad, eriti koorid kardavad muusikas vaikust ja seda kardavad ka paljud dirigendid: kui partituuris on takt vaikust, siis nad jätavad selle lihtsalt vahele, sest nad on närvis. See ebakindlus kandub aga üle publikule, kes hakkab nihelema. Kui oled esinejana ebakindel, siis ka kuulajad muutuvad ebakindlaks. Loomulikult, ruumi hea akustika võib siin palju aidata: kui oled suurepärases katedraalis, kus heli resoneerib, siis on kergem, kuna need imelised akordid jäävad õhku heljuma ning siis saad minna järgmise kooskõla juurde.

Kuidas selgitaksite Arvo Pärdi muusikat lauljatele ja pillimängijatele, kes pole tema muusikaga nii tuttavad?

James: Kui püüda Arvo muusikat kirjeldada kooridele või dirigentidele, on õigeid sõnu väga raske leida. Me kõik kujutame ette õhus hõljumise tunnet. See iseloomustab üsna hästi tema muusikat, sest see muusika pole päris „maa peal“. Sa ei tunne eal, et see muusika tõukaks või sunniks sind mingisse suunda. Ta pigem nagu hõljuks või ripuks millegi kohal. Ta hõng tundub eeterlik ja peaaegu ebamaine. Sellega seotud, kuid veidi erinev aspekt on see, et Arvo muusika esitamine ei õnnestu hästi ka siis, kui selle esitajad – dirigent või lauljad – püüavad sinna sisse panna liialt palju emotsioone, kui nad püüavad muusikat liialt innukalt esitada, nagu nad teeksid seda romantilise muusika puhul. Suurema osa 19. sajandi romantilise muusika puhul peaks esitaja olema väga emotsionaalne: ta peaks muutma kogu aeg tempot, kasutama rubato‘t ja lisama siin-seal erinevaid efekte. See kõik on vastupidine sellele, mida oleks vaja Arvo muusika esitamisel, sest tema muusikas eneses on kõik juba olemas: kui püüda seda spetsiaalselt esitada, siis see võib mõjuda ülepingutatuna ja tulemus pole hea. Kõik vajalik on kirjutatud muusikasse ja esitaja ei peaks püüdma lisada sinna oma personaalsust – see oleks selle muusika surm. Nii muusikat ette kanda nõuab parasjagu julgust, sest kõik mida teed, paistab kogu aeg välja. Ma olen kunagi öelnud, et see on, nagu oleksid alasti, nagu esineksid täiesti alasti. Sul pole kuhugi peituda.

Kui hakatakse lugu esitama, palun alati, et koor oleks hästi ette valmistunud. „Hästi ette valmistumise“ all ei mõtle ma ainult nooditeksti tundmist. Arvo muusika puhul on parem, kui lauldakse igal nädalal proovis vaid 15 minutit. Piisab, kui laulda lugu läbi vaid korra, selle asemel, et kulutada harjutamisele järjest terve kahetunnine proov. Sellest poleks kasu. See muusika peab saama osaks sinust endast, peaaegu osaks sinu kehast, osaks sinu tervest olemusest, pead sellega elama ja sellesse muusikasse nagu sisse kasvama. Siis korraga tekib sellel muusikal sinu jaoks tähendus. Kui harjutada natukesehaaval kuu või kahe jooksul, siis Arvo muusika läheb sinu sisse ja sa hakkad seal peituvat tõeliselt hindama.

Kas võiksite öelda, kuidas see muusika teid on puudutanud?

James: Kohtumine Arvoga ja tegelemine tema muusikaga on minu jaoks olnud kindlasti väga olulise tähtsusega. Esimest korda, kui puutusin Arvo muusikaga kokku, suhtusin sellesse nii, nagu paljud dirigendid ja koorid: vaatasin noodipaberit ja olin üsna ükskõikne ning pealiskaudne! Mul on selle pärast praegu üsna häbi.

See muutis kogu mu suhtumist muusikasse: ma sain aru, et see, mida alguses noodis näed, ei pruugi olla alati see, mis seal olemas on. Kui hakkad seda ette kandma, tekib muusikal oma elu, ta omandab täiesti teistsuguse iseloomu. See kannab su kuhugi, kuhu suurem osa muust muusikast pole võimeline sind viima. Sind tõstetakse nagu mingisse atmosfääri, õhku, kus hõljud … ja see haarab sind ning ei lase endast lahti.

Tõlkisid Allan Vurma ja Nora Pärt

20. ja 22. detsembril on keskus erandkorras avatud kuni kella 16.00. 21. detsembril oleme avatud kuni kella 15.00. 23. detsembrist 2018 kuni 1. jaanuarini 2019 on keskus jõulupühadeks suletud.

Pood