Artiklid

Paavst BENEDICTUS XVI pöördumine

Paavst BENEDICTUS XVI

Paavst Paulus VI nimeline saal, Vatikan, 01.10.2010

Auväärt vennad

Lugupeetud daamid ja härrad, armsad vennad ja õed

Kõigepealt soovin südamest tänada ettevõtet ENI (Ente Nazionale Idrocarburi) ja selle presidenti professor Roberto Polit, kes seda õhtut lahkelt sponsoreeris. Mõnda aega tagasi tegi ENI ettepaneku organiseerida kontsert, mille toimumisaeg langeks kokku Rooma Peetri kiriku külgfassaadi taastamisprojekti läbiviimisega. See projekt on täies hoos, praeguseks on ära puhastatud fassaad, mida on juubeliaasta 2000 raames imetlenud juba miljonid palverändurid. Kellade kaare või Petriano juurest Vatikani sisenedes on näha valminud osa, mis paistab hämmastav: travertiin (marmor) näeb välja hoopis uutmoodi kui varem: see tundub velvetilaadselt pehme olevat.

Tulemus on nagu hästi esitatud suurteos ja kõik selle projekti juhid ja teostajad väärivad oma meisterlikkuse ja hoolsuse eest aplausi.

Seega, otsustas ENI kontserdi korraldada – võib-olla ka selleks, et vähendada müra, mis taastamistööde käigus vältimatult tekib! Kontserdile kutsuti esinema Santa Cecilia Rahvusakadeemia orkester ja koor, kaks kollektiivi, mis oma ajaloo, kunstilise kvaliteedi ning oma tüüpiliselt „itaallasliku“ kõla poolest esindavad ülemaailmsel muusikamaastikul Roomat ja Itaaliat. Soovin õnnitleda kõiki orkestri ja koori liikmeid, ning loodan, et nad suudavad ka edaspidi, nagu tänagi, surematutesse teostesse elu sisse puhuda. Avaldan siirast tunnustust dirigent Neeme Järvile, pianist Andrea Lucchesinile ja koorijuht Ciro Viscotile. Tervitan ka siiatulnud vaeseid, keda abistab piiskop Caritas ning kelle ma kutsusin meiega seda rõõmuhetke jagama.

Nüüd räägiksin lühidalt kontserdil esitatud muusikast. Kuulasime Haydni „Londoni sümfooniat“ nimega „Üllatus“ või „mit dem Paukenschlag“, mis viitab iseloomulikule timpanite kasutamisele teises osas; Beethoveni „Koorifantaasiat“, mille žanr ei ole Beethoveni muusikale tüüpiline, kuid mis oma lakoonilisel viisil juhib tähelepanu solisti, orkestri- ja koorimuusika väljendusvõimalustele. Nende kahe teose vahel kanti ette Arvo Pärdi „Cecilia, vergine romana“. Haydni ja Beethoveni teosed väljendavad kogu klassitsismi ja romantismi sümfoonilise muusika külluslikkust ja võimsust. Nende omaduste jõul konkureerib inimgeenius, kes loob erisuguseid kooskõlasid ja rakendab suure kosmilise sümfoonia sarnast inimhäält, looduse loovusega. Selline vorm on iseloomulik ennekõike romantismile ja hilisromantismile ning lisaks muule esindab see vorm ka kunsti universaalset mõõdet, meetodit, mille abil saab kujutada inimese rolli maailmas. Ent Pärdi teos, kuigi selle edastamiseks kasutati sarnaseid vahendeid, sümfooniaorkestrit ja koori, väljendab teistsugust tegelikkust, mis asub väljaspool materiaalset maailma. Teos kujutab kristliku usu proovilepanekut, mis väljendub märtrisurmas. Huvitav on, et püha Cecilia, kes kehastab usu proovilepanekut, on üheaegselt nii märter kui ka muusika ja bel canto kaitsepühak.

Siinkohal tuleks õnnitleda õhtu kava autorit: püha Ceciliast rääkiva teose esitamine koos Haydni ja Beethoveni töödega loob tähendusrikka ja mõtlemapaneva kontrasti. Leian, et pühaku märterlusest kõnelev tekst ja esituse stiil sümboliseerivad usu rolli ja ülesannet maailmas. Inimest ümbritseva ja inimeses oleva looduse elujõuga võrreldes on usk teistsugune jõud – see vastab jumalikule sõnale, mis „tekkis vaikusest“, nagu on öelnud Antiookia püha Ignatius. Selleks, et kuulda ja kuuletuda väljaspool maist maailma asuvale häälele on vaja suurt sisemist vaikust. See hääl väljendub ka loodusnähtustes, sest just selle hääle jõud lõi ning valitseb maailma. Samas on selle hääle äratundmiseks vaja alandlikku ja kuulekat südant, nagu on öelnud püha Theresa, kelle mälestuspäeva me täna tähistame. Usk järgneb sellele jumalikule häälele ka sinna, kuhu kunst üksi ei ulatu. Usu jõul järgnetakse sellele häälele enese proovilepaneku ja isetu eneseohverdamise teel, nagu tegi Cecilia. Seetõttu on iga tõelise armastuse tegu alates pisimast igapäevasest ohverdusest kuni märtrisurmani inimese kauneim kunstiteos, meistriteos. Siin saab elust endast laul: sümfoonia ootus, mida me koos Paradiisis laulame. Tänan teid veelkord ja head õhtut.

Vatikanis, 1. oktoobril 2010

www.catholicnewsagency.com

Pood