Artiklid

Tintinnabuli vormialgoritmid Arvo Pärdi muusikas

Jelena Tokun

Lühendatult kogumikust “Jevgeni Vladimirovitš Nasaikinski mälestuseks”, 2011

Vormi arengujoon 20. sajandi muusikas osutab kõrvalekaldumatult loominguliste, sealhulgas heliliste protsessidealgoritmistumisele: veel hiljuti olid muusikalise vormi matemaatilise programmeerimise tendentsi kõrgeimaks väljenduseks mitmesugused 12-helitehnikad. Tänapäevases teoreetilises kirjanduses kõneldakse sellega seoses pigemstrukturalismist heliloomingus ning ka algoritmi mõistet on seostatud justnimelt arvutimuusikaga.

Uurides Arvo Pärdi muusikat, jõuame üllatava avastuseni: oma tintinnabuli-tehnikas on helilooja leiutanud diatoonilise (või ka polülaadilise) materjali töötlemise sellised mehhanismid, mis oma olemuselt toimivad sarnaselt dodekafoonilise seeriatehnikaga. Samas ei alluta tintinnabuli-tehnika seeriaprintsiibile mitte heli parameetreid: tema olemus seisneb vormi algoritmistamises, lähtudes vormellikust mõtlemisest. Selline loomelaad erineb seeriatehnikast kvalitatiivselt. Tintinnabuli-muusikas võiks vormelit või valemit määratleda kui tagurpidist arvulist programmi, mis hõlmab arenduse algoritmi, kuid samas summaarsel kujul ka teose helikõrgusliku struktuuri kogu tema mitmekesisuses. Erinevalt näiteks Stockhauseni kompositsioonitehnika valemitest, mis jäävad olemuselt seotuks seeriatehnikaga, põhinevad Pärdi programmeeritud vormid põhimõtteliselt teistsugustel arvulistel alustel – diatoonilises või polülaadilises süsteemis (viimane ühendab endas diatoonilised ning täistoon- või poolteisttoon-heliread, väga harva ka kromaatilised ja diatoonilised heliread). Nii kehastavad nad uut arusaama lihtsusest, postuleerivad kuuldelise lihtsuse ja struktuurse komplitseerituse uue stiililise paradigma.

Pärdi kompositsioonitehnikas võib pidada võrdselt oluliseks töömeetodeid meloodilise materjali kui aritmeetilise jadaga (progressiooniga) ning teksti kui arvstruktuuriga (tekst n-ö dikteerib arvujadad). Mõlemad põhimõtted on rakendatud nii helilooja vokaal- kui ka instrumentaalmuusikas. Erinevalt progressioonist on võimalik tekstist “välja lugeda” erilaadsemaid ja mitmetasandilisemaid arvujadasid, mis projitseeruvad kontrapunktis, harmoonias (helikõrgusstruktuuris) ja terves vormiloogikas. Suures osas just selles seisnebki tintinnabuli-tehnika uudsuse läte.

Uusimas teaduskirjanduses, mis on pühendatud Arvo Pärdi muusika uurimisele, on mõiste “tintinnabuli” kasutusala üpris lai, seepärast tuleb tingimata täpsustada selle kõiki võimalikke tähendusi. Kõige laiemas mõttes on tintinnabuli eelkõige Pärdi loomefilosoofia, mis on lahutamatult seotud õigeusu filosoofilise ja teoloogilise traditsiooniga. Helilooja loomingu vaimulikud alused vormivad kõiki tasandeid tema tintinnabuli-süsteemis, mida autor ise on nimetanud “pagemiseks vabatahtlikku vaesusse”. Mõistega tintinnabuli võib määratleda ka Pärdi loomingu stiili, alustades 1976. aastal loodud teostest. Selle stiililine paradigma võrsub vaimsest enesepiiramisest ja helilisest asketismist, muusika vaimu ja mateeria sügavast objektiivsusest, mis formeerub rangete algoritmide pinnal.

Spetsiifilisem on tintinnabuli tõlgendus Pärdi isikupärase kompositsioonitehnikana, mille suunitluseks on muusikaliste vahendite totaalne taandamine ja rangeim organiseeritus. Veelgi kitsamas ja praktilises tähenduses on tintinnabuli helikõrguslik tehnika, milles kaks häält ühendatakse omavahel rangete kontrapunktiliste reeglite kompleksiga. Faktuuri põhikomponentideks on ratsionaalse ehitusega, enamasti astmeliselt liikuv meloodiahääl ning keskse kolmkõla helidest kujunev tintinnabuli-hääl. Häälte selliseid nimetusi, lühendatult M-hääl ja T-hääl, kasutab ka helilooja ise. Ja lõpuks tähistabki tintinnabuli kõige kitsamalt ja algsemalt häält, mis ehitub teose keskse kolmkõla kolmest helist.

Lõpetuseks. Tintinnabuli kui kompositsioonisüsteem kujutab endast kontrapunkti, harmoonia ja vormi uut ühtsust 20. ja 21. sajandi muusikas, milles heli kuuldeliste omaduste lihtsus, kõla puhtus ja rangus ühenduvad muusikalise materjali arvulise programmeeritusega. Arvo Pärt on oma teoste kohta öelnud: “Konstruktsioon on kindel, värv aga mitte.” Kui arvuvalemi esialgne lahendus on õige, võib öelda, et tintinnabuli-kompositsiooni sisu on teostunud ja ta suudab mistahes tämbrilises kehastuses “tugevusproovile” vastu pidada.

Pood