5. detsembril 1976 kuulis Arvo Pärt raadiost Benjamin Britteni surmateadet ning see puudutas teda sügavalt. Helilooja on öelnud: „Olin äsja Britteni enda jaoks avastanud. Just enne ta surma olin ta muusika harukordset puhtust hindama hakanud – puhtust, mis on võrreldav Guillaume de Machaut’ ballaadidega. Ja lisaks sellele olin pikka aega tahtnud Britteniga isiklikult kohtuda – ja nüüd polnud see enam võimalik.”* Samal ajal oli Pärdil valmimas eleegiline orkestriteos, mille ta otsustas pühendada lahkunud kolleegi mälestuseks austusest ja armastusest tema loomingu vastu.
„Cantuse“ avab kolm kellalööki, misjärel alustavad viiulid kõrges registris laskuvat a-moll helirida. Iga järgmine keelpillirühm astub sisse oktav allpool ning alustab oma laskuvat helirida poole aeglasemas temp…
5. detsembril 1976 kuulis Arvo Pärt raadiost Benjamin Britteni surmateadet ning see puudutas teda sügavalt. Helilooja on öelnud: „Olin äsja Britteni enda jaoks avastanud. Just enne ta surma olin ta muusika harukordset puhtust hindama hakanud – puhtust, mis on võrreldav Guillaume de Machaut’ ballaadidega. Ja lisaks sellele olin pikka aega tahtnud Britteniga isiklikult kohtuda – ja nüüd polnud see enam võimalik.”* Samal ajal oli Pärdil valmimas eleegiline orkestriteos, mille ta otsustas pühendada lahkunud kolleegi mälestuseks austusest ja armastusest tema loomingu vastu.
„Cantuse“ avab kolm kellalööki, misjärel alustavad viiulid kõrges registris laskuvat a-moll helirida. Iga järgmine keelpillirühm astub sisse oktav allpool ning alustab oma laskuvat helirida poole aeglasemas tempos, nn proportsioonikaanonis. Nõnda moodustub viis eri registris ja erinevas tempos liikuvat meloodiakihti, mida saadavad tintinnabuli-hääled. Pikkamisi langevad heliread loovad lõputu aegluubis langemise, rahu ja kurbuse tunde. Teose lõpuks suubub kõik ühte punkti – hääled jõuavad ükshaaval madalasse registrisse a-moll kolmkõlla. Teos tervikuna meenutab nagu üht suurt kadentsi, mille kestev pinge justkui ei tahakski laheneda.
„Cantuse“ esiettekande tegi Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Eri Klasi juhatusel 7. aprillil 1977. aastal Tallinnas, kuid juba 1978. aastal plaaniti teos ette kanda BBC Sümfooniaorkestriga Londoni Southbank Centre’is Gennadi Roždestvenski juhatusel. Kuna aga nõukogude võimu esindajad keelasid heliloojal Inglismaale sõita, jättis Roždestvenski protestist ettekande ära, mis omakorda tekitas skandaali rahvusvahelises meedias. Aasta hiljem sai helilooja siiski loa sõita ning „Cantuse“ ettekanne toimus samas koosseisus festivalil BBC Proms.
Nüüdseks on „Cantusest“ saanud üks populaarsemaid teoseid Pärdi loomingus.
Arvo Pärt: „See on absoluutselt selge kord, mida me kõik teadlikult või alateadlikult tajume. Minu meelest on siin tegemist võngetega, mis kutsuvad esile mingisuguse resonantsi. See on muusika, sellise muusika salapära.“**
* Enzo Restagno, Leopold Brauneiss, Saale Kareda, Arvo Pärt „Arvo Pärt in Conversation“, Dalkey Archive Press, Champaign, Dublin, London, lk 38
** Enzo Restagno, Leopold Brauneiss, Saale Kareda, Arvo Pärt „Arvo Pärt in Conversation“, Dalkey Archive Press, Champaign, Dublin, London, lk 39
Loe lisaks
