„Fratres“ (lad 'vennad') on kirjutatud 1977. aastal ning kuulub nende paljude teoste hulka („Aliinale“, „Cantus“, „Tabula rasa“ jt), mis sündisid plahvatuslikult pärast tintinnabuli-muusikale omase mõttemaailma ära tundmist. Algselt sündis „Fratres“ kolmehäälse muusikana, mille esituskoosseis ei olnud kindlalt fikseeritud. Teose esiettekandjaks 1977. aastal Riias olid helilooja sõbrad ja mõttekaaslased vanamuusikaansamblist Hortus Musicus.
„Fratres“ eksisteerib ka kolmehäälse muusikana, millele on lisatud soolopilli variatsioonid. Viiulile ja klaverile loodud teos valmis festivali Salzburger Festspiele tellimusel. Esimest korda kõlas see 1980. aastal samal festivalil Gidon ja Jelena Kremeri esituses ning nendele on teos ka pühendatud.
Vormilt on „Fra…
„Fratres“ (lad 'vennad') on kirjutatud 1977. aastal ning kuulub nende paljude teoste hulka („Aliinale“, „Cantus“, „Tabula rasa“ jt), mis sündisid plahvatuslikult pärast tintinnabuli-muusikale omase mõttemaailma ära tundmist. Algselt sündis „Fratres“ kolmehäälse muusikana, mille esituskoosseis ei olnud kindlalt fikseeritud. Teose esiettekandjaks 1977. aastal Riias olid helilooja sõbrad ja mõttekaaslased vanamuusikaansamblist Hortus Musicus.
„Fratres“ eksisteerib ka kolmehäälse muusikana, millele on lisatud soolopilli variatsioonid. Viiulile ja klaverile loodud teos valmis festivali Salzburger Festspiele tellimusel. Esimest korda kõlas see 1980. aastal samal festivalil Gidon ja Jelena Kremeri esituses ning nendele on teos ka pühendatud.
Vormilt on „Fratres” variatsioonid, mille lõike eraldavad korduvad löökpillide motiivid (löökpillideta koosseisu puhul aimatakse järele trummilikku häält). Teose jooksul kõlab üks ja seesama äratuntav teema, mis algab iga kord erinevalt kõrguselt. Muusikas on selgelt kuulda kolme häält: kahte äärmist, enamasti astmeliselt liikuvat meloodiahäält ning keskel minoorse kolmkõla nootidel liikuvat tintinnabuli-häält. Neid saadab kogu teose vältel madal burdoon. Tehniliselt nõudlik soolopilli partii rõhutab muutuva ja püsiva omavahelist kontrasti. Arvo Pärdile omaselt valitsevad teose näilist lihtsust ranged matemaatilised reeglid, mis määravad ära häälte liikumise, meloodia ja fraaside pikkuse, taktimõõdu vaheldumise jpm.
Hiljem on Pärt „Fratrese“ muusika juurde korduvalt tagasi pöördunud ning teinud nii ansambliversioonist kui ka soolovariatsioonidega versioonist mitmeid seadeid väga erinevatele koosseisudele.
