Es sang vor langen Jahren

„Es sang vor langen Jahren“ aldile (või kontratenorile), viiulile ja vioolale on loodud 1984. aastal ning selle valmimisele andis tõuke saksa raadioprodutsent ja muusikateadlane Diether de la Motte, kes palus kümnel heliloojal komponeerida muusika Clemens Brentano poeemi „Der Spinnerin Nachtlied“ tekstile. Pühendusena kannab teos alapealkirja „Motette für de la Motte“. See on üks neid väheseid tintinnabuli-teoseid, mille tekst ei pärine liturgilisest allikast, vaid poeedi sulest. Saksa romantiku Brentano (1778–1842) värssides ühinevad valus igatsus maise ja taevase armastuse järele ning hägustuvad aja – mälestuste ja oleviku – piirid. See müstiline õhtulaul on inspireerinud heliloojat looma õrna kammerteose, milles on tintinnabuli-tehnikat varasemate teostega võrreldes…

„Es sang vor langen Jahren“ aldile (või kontratenorile), viiulile ja vioolale on loodud 1984. aastal ning selle valmimisele andis tõuke saksa raadioprodutsent ja muusikateadlane Diether de la Motte, kes palus kümnel heliloojal komponeerida muusika Clemens Brentano poeemi „Der Spinnerin Nachtlied“ tekstile. Pühendusena kannab teos alapealkirja „Motette für de la Motte“. See on üks neid väheseid tintinnabuli-teoseid, mille tekst ei pärine liturgilisest allikast, vaid poeedi sulest. Saksa romantiku Brentano (1778–1842) värssides ühinevad valus igatsus maise ja taevase armastuse järele ning hägustuvad aja – mälestuste ja oleviku – piirid. See müstiline õhtulaul on inspireerinud heliloojat looma õrna kammerteose, milles on tintinnabuli-tehnikat varasemate teostega võrreldes kasutatud vabamalt.

Muusikateadlane Leopold Brauneiss on juhtinud tähelepanu omapärasele loojutustamise viisile muusikas: teost alustab ja lõpetab üksik a-moll kolmkõla, mida muust muusikast eraldab paus, st vaikus, ning mis mõjub otsekui muinasjuttude muusikaks saanud stereotüüpne algusvormel „Elas kord …”. See loob raami Brentano pildile ketravast naisest, kes kunagist kahekesi olemist taga igatseb.

Poeemi viimane värss „Ich sing und möchte weinen“ on teose lõpulõigu muusikasse pea otsesõnu üle kantud – piano pianissimo’s õrna kooda juurde on helilooja kirjutanud sulgudes märkuse „weinen!“. Kooda muusikas me siiski ei leia otsest helimaalingut või renessanss- ja barokkmuusikas tuntud lamento-motiivi. Arvo Pärdi sõnul on see mõeldud muusikutele pigem väikeseks soovituseks, et leida oma pillil õiget varjundit või tunnetust.

Teose esiettekanne toimus 1984. aasta novembris Hanoveri Muusika- ja Draamaülikoolis (Hochschule für Musik und Theater Hannover), esitajateks üliõpilased Andrea Gropp (alt), Markus Honegger (viiul) ja Burghard Teichert (vioola).