Kui õpingute ajal valminud esimest sümfooniat (1963) pidas Arvo Pärt ise veel pretensioonituks teoseks, siis teist sümfooniat (1966) juba märksa tõsisemaks oopuseks. Tegemist on 3-osalise dodekafoonilise teosega, mille aluseks on seeria fis-a-g-gis-b-cis-h-c-d-f-es-e. Rida ise on äärmiselt korrastatud struktuuriga, koosnedes kolmest sarnase intervallikaga tetrahordist.
Pärdi 1960. aastate keskpaiga loomingule omaselt on 2. sümfoonias ühendatud seeriamuusika põhimõtted sonoristlike elementidega. Mitmesuguste ebatavaliste mänguvõtete ja tihedate klastrite kõrval on teoses kasutatud ka mittemuusikalisi instrumente, nagu piiksuvad kummist mänguasjad ja krabisev tsellofaanpaber.
Sümfoonia viimases osas toob ootamatu karakteripöörde kollaažilik element - lõpu eel kõlab P…
Kui õpingute ajal valminud esimest sümfooniat (1963) pidas Arvo Pärt ise veel pretensioonituks teoseks, siis teist sümfooniat (1966) juba märksa tõsisemaks oopuseks. Tegemist on 3-osalise dodekafoonilise teosega, mille aluseks on seeria fis-a-g-gis-b-cis-h-c-d-f-es-e. Rida ise on äärmiselt korrastatud struktuuriga, koosnedes kolmest sarnase intervallikaga tetrahordist.
Pärdi 1960. aastate keskpaiga loomingule omaselt on 2. sümfoonias ühendatud seeriamuusika põhimõtted sonoristlike elementidega. Mitmesuguste ebatavaliste mänguvõtete ja tihedate klastrite kõrval on teoses kasutatud ka mittemuusikalisi instrumente, nagu piiksuvad kummist mänguasjad ja krabisev tsellofaanpaber.
Sümfoonia viimases osas toob ootamatu karakteripöörde kollaažilik element - lõpu eel kõlab Pjotr Tšaikovski „Magus unelm“ klaveripalade tsüklist „Laste album“ (1878), mis toob mustvalge kontrasti eelnenud dissoneeriva ja ängistava ning helge ja puhta muusika vahele. Nora Pärt on selgitanud Tšaikovski muusikalise tsitaadi tähendust: „Ülevoolava irooniaga pidasid kriitikud seda teravmeelitsemiseks, kuid see pole õige. Tšaikovski tsiteerimises seisneb selle teose põhiline tuum: siin vastandatakse lapselikult süütu ja habras hingemaailm välise maailma julmusele, kusjuures see habras poolus jääb alati võitjaks. Kui võtta seda naljana, siis ei jää teosest midagi järele.“
Teos on mitmeski mõttes lähedane samal aastal loodud tšellokontserdiga „Pro et contra“, milles on samuti ühendatud kollaažitehnika, sonoristlikud elemendid ja dodekafoonia printsiip.
Teise sümfoonia esiettekanne toimus 1967. aasta oktoobris Tallinnas Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri esituses Eri Klasi juhatusel.
