Sümfoonia nr 3

„Credo“ valmimise ajaks 1968. aastal oli Arvo Pärt jõudnud veendumusele, et seni kasutatud muusikalised vahendid on end tema jaoks ammendanud. Sellel ajal sukeldus helilooja vanamuusika uurimisse, sest just gregooriuse laulust, varajasest polüfooniast ja renessansiaja mitmehäälsusest oli ta leidnud oma muusikalised eeskujud, ideaalsed kõlakooslused ja tehnika. See oli lähtepunktiks, millest algasid ainuomase helikeele otsingud, mis vältasid ühtekokku kaheksa aastat.

Loomepausi katkestas kolmas sümfoonia, üks esimesi teosed, mis oli senisest loomingust suuresti erinev ja mis ennustas ette Pärdi edasiseid loomingupõhimõtteid. Teose kolm osa järgnevad üksteisele attacca, st ilma katkestuseta. Helilooja huvi monoodilise muusika ja varase polüfoonia vastu kajastuvad siin v…

„Credo“ valmimise ajaks 1968. aastal oli Arvo Pärt jõudnud veendumusele, et seni kasutatud muusikalised vahendid on end tema jaoks ammendanud. Sellel ajal sukeldus helilooja vanamuusika uurimisse, sest just gregooriuse laulust, varajasest polüfooniast ja renessansiaja mitmehäälsusest oli ta leidnud oma muusikalised eeskujud, ideaalsed kõlakooslused ja tehnika. See oli lähtepunktiks, millest algasid ainuomase helikeele otsingud, mis vältasid ühtekokku kaheksa aastat.

Loomepausi katkestas kolmas sümfoonia, üks esimesi teosed, mis oli senisest loomingust suuresti erinev ja mis ennustas ette Pärdi edasiseid loomingupõhimõtteid. Teose kolm osa järgnevad üksteisele attacca, st ilma katkestuseta. Helilooja huvi monoodilise muusika ja varase polüfoonia vastu kajastuvad siin väga selgelt. Nii harmooniline kui ka meloodiline materjal meenutab 14. ja 15. sajandi koorimuusikat, kuigi helilooja ei kasuta ühtegi tsitaati. Läbivalt polüfoonilised arendusvõtted kõigis osades ei rõhuta sajanditetagust hõngu, vaid tõlgivad temaatilise materjali kaasaegsesse helikeelde. Kolmandas sümfoonias püüdis Pärt rakendada oma arusaama iseseisvate sõltumatute häälte liikumisest, kujutledes kompositsiooni kogu vormi linna ehitamise metafoorina. „Aina suurem hulk pisikesi tuumi, mis üha paisuvad, kuni puutuvad kokku ja moodustavad ühe suure üksuse. Sama juhtub harmoonilise järgnevusega, mis moodustub lühikeste kadentside ahelast. Sellele alusele tugineb polüfoonia komplekssuse idee. Olin suutnud iseeneses luua silla tänase ja eilse vahele, kusjuures see eilne oli sajanditevanune, ning see andis mulle julgust oma otsinguid jätkata.“ (Enzo Restagno „Arvo Pärt peeglis“, lk 52)

Kolmas sümfoonia on pühendatud dirigent Neeme Järvile, kelle juhatusel toimus esiettekanne Eesti Televisiooni ja Raadio Sümfooniaorkestri esituses Tallinnas Estonia kontserdisaalis 21. septembril 1972. aastal.