„Credo” (lad – 'mina usun') on Pärdi loomingu olulisim ja dramaatilisim kollaaž, mis on ühtaegu nii varase loomingu kokkuvõte kui ka võti tema stiilipöörde ja hilisema loomingu mõistmiseks. Teose muusikalises materjalis on ühendatud dodekafoonia, sonorismi, kollaaži ja aleatoorika elemendid, nii nagu see on omane ka teistele Pärdi 1960ndate aastate teostele, kuid see on esimene kord, mil Pärt loob muusika pühakirja tekstile ning kasvatab sellest välja kogu teose muusikalise struktuuri.
„Credo” aluseks olev tekst on tegelikult samuti kollaaž. Pärt on siin ühte liitnud fraasi kristlikust usutunnistusest „Mina usun Jeesusesse Kristusesse” ning katkendi Matteuse evangeeliumi mäejutlusest, mis sõnastab kristluse tuuma: ärge vastake kurjale kurjaga. Nii nagu tekstis, kohtuva…
„Credo” (lad – 'mina usun') on Pärdi loomingu olulisim ja dramaatilisim kollaaž, mis on ühtaegu nii varase loomingu kokkuvõte kui ka võti tema stiilipöörde ja hilisema loomingu mõistmiseks. Teose muusikalises materjalis on ühendatud dodekafoonia, sonorismi, kollaaži ja aleatoorika elemendid, nii nagu see on omane ka teistele Pärdi 1960ndate aastate teostele, kuid see on esimene kord, mil Pärt loob muusika pühakirja tekstile ning kasvatab sellest välja kogu teose muusikalise struktuuri.
„Credo” aluseks olev tekst on tegelikult samuti kollaaž. Pärt on siin ühte liitnud fraasi kristlikust usutunnistusest „Mina usun Jeesusesse Kristusesse” ning katkendi Matteuse evangeeliumi mäejutlusest, mis sõnastab kristluse tuuma: ärge vastake kurjale kurjaga. Nii nagu tekstis, kohtuvad ka muusikas kaks vastandlikku maailma. Teost raamib usutunnistus, mida laulab koor J. S. Bachi C-duur prelüüdi (HTK I) harmoonial, ka sooloklaveri partii põhineb Bachi prelüüdi muusikal. See on ilu ja tõe sümbol – vaikne, kuid pidev vastumürk „hammas hamba vastu” mõtteviisile. Vanatestamentlikku agressiivset maailma esindab muusikas rangete reeglite järgi komponeeritud dodekafooniline materjal, kuid seda üsna ebaloomulikul kujul – nimelt on seeria aluseks siin kvindiring. Samas on oluline märgata, kuidas see „kurjuse telg” tekib: pealtnäha ohututest kvintidest kuhjuvad takt-taktilt üha suuremad ja tihedamad klastrid, mis kulmineeruvad lõpuks totaalses lärmis ja kaoses. Selles sümbolistlikus hea ja kurja võitluses on igal muusikalisel elemendil oma kaal ja tähendus. Näiteks kuuleme teose keskosas Bachi prelüüdi „rikutult”, st vales tempos ja ümberpööratult (vähikäigus), kuid seda tähendusrikkam on algse korra taastamine ning C-duuri tagasipöördumine teose lõpul.
„Credo” esiettekanne toimus 16. novembril 1968. aastal Tallinnas – esitajateks Eesti Raadio koor, Eesti riiklik sümfooniaorkester, pianist Mart Lille ja dirigent Neeme Järvi – ning sellest kujunes omamoodi sensatsioon. Vapustatud publiku nõudmisel tuli „Credo” sel õhtul koguni kordamisele, kuid hiljem teos keelati ning nii Pärdil endal kui ka mitmetel teistel muusikainimestel tuli võimudele aru anda, kas tegu polnud mitte poliitilise provokatsiooniga. Helilooja enda sõnul oli see aga sügavalt isiklik akt ning muusikalises mõttes „lõpparve 12-heli muusikaga”: „See oli nagu enda vabaks ostmine, aga selle hinnaga, et ma ütlesin kõigest lahti ja jäin täiesti paljaks. See oli pöördepunkt – minu otsus ja veendumus, milleski väga olulises.” (Arvo Pärt 70. 14-osaline raadiosari, koostanud Immo Mihkelson, Klassikaraadio, 2005, 6. osa)
Loe lisaks
