Tšellokontsert „Pro et contra“ kuulub Arvo Pärdi 1960ndatel aastatel loodud kollaažide hulka, mis moodustavad tema varase loomingu tähelepanuväärseima arenguliini. Kollaažid – „Kollaaž teemal B-A-C-H” (1964), tšellokontsert „Pro et contra” (1966), teine sümfoonia (1966) ja „Credo” (1968) – on Arvo Pärdi jaoks otsekui sild tema varase ja hilise loomingu vahel: „Kollaažid on segu positiivsest ja negatiivsest, õigest ja valest. Need on teatud laadi siirdamised: kui ma tunnen end justkui ilma oma nahata, siis ma võin võtta kõikjalt enda ümbert nahatükke ja neid kanda. Aja jooksul need tükid muutuvad ja saavad uueks nahaks. (Enzo Restagno, Vestlused Arvo Pärdiga. – Arvo Pärt peeglis, 2005, lk 38). „Tintinnabuli võis minus tekkida võib-olla ainult tänu nendele kollaažidele,“ on helilooja tõde…
Tšellokontsert „Pro et contra“ kuulub Arvo Pärdi 1960ndatel aastatel loodud kollaažide hulka, mis moodustavad tema varase loomingu tähelepanuväärseima arenguliini. Kollaažid – „Kollaaž teemal B-A-C-H” (1964), tšellokontsert „Pro et contra” (1966), teine sümfoonia (1966) ja „Credo” (1968) – on Arvo Pärdi jaoks otsekui sild tema varase ja hilise loomingu vahel: „Kollaažid on segu positiivsest ja negatiivsest, õigest ja valest. Need on teatud laadi siirdamised: kui ma tunnen end justkui ilma oma nahata, siis ma võin võtta kõikjalt enda ümbert nahatükke ja neid kanda. Aja jooksul need tükid muutuvad ja saavad uueks nahaks. (Enzo Restagno, Vestlused Arvo Pärdiga. – Arvo Pärt peeglis, 2005, lk 38). „Tintinnabuli võis minus tekkida võib-olla ainult tänu nendele kollaažidele,“ on helilooja tõdenud.
Kõik Pärdi kollaažid sisaldavad viiteid eelmiste ajastute muusikale, kuid igaüks eri viisil. Teise sümfooniaga samal aastal loodud tšellokontsert „Pro et contra“ (1966) erineb teistest Pärdi kollaažiteostest – helilooja pole siin tsiteerinud mõnd konkreetset teost, vaid kasutab kollaažielemendina barokkmuusika stilisatsiooni. See on ühtlasi dodekafooniline teos, milles leidub ka sonorismile omaseid elemente, nagu mitmesugused kõlaefektid, klastrid ja ebatavalised mänguvõtted, ning neoklassitsistlikke jooni.
Soolokontserdile iseloomulikult koosneb teos kolmest osast. Pealkirja „Pro et contra“ (lad ’poolt ja vastu’) avavad vastandpoolused tuuakse kuulaja ette kohe I osa (Maestoso) alguses: kõigepealt kõlab majesteetlik avaakord D-duuris, millele järgneb pärast pausi kromaatilise helirea 12 helist koosnev klaster. Sellele järgnevas soolokadentsis kasutatakse pilli tavapäraste kõlavõimaluste demonstreerimise asemel tšellot peamiselt löökpillina. See pole aga instrumentalisti vaba improvisatsioon, vaid täpsete esitusjuhistega ja noteeritud solistipartii. Pillikorpus on jaotatud nummerdatud tsoonideks ning iga koputus on tekitatud täpselt kindlaksmääratud kohast ja viisil. Aeglane II osa (Largo) koosneb vaid neljataktilisest baroklikust kadentsist d-mollis, mis mõjub pigem lühikese üleminekuna järgmisele osale. Allegro tempos III osa erineb eelmistest oma läbivalt motoorse pulsi poolest. Teose lõpetab pidulik baroklik kadents.
„Pro et contra“ on loodud nimeka vene tšellisti Mstislav Rostropovitši initsiatiivil ja pühendatud talle, kuigi teose tõi 3. novembril 1967. aastal Estonia kontserdisaalis Eesti Raadio ja Televisiooni Sümfooniaorkestri (praeguse ERSO) ees ja Neeme Järvi juhatusel esiettekandele Toomas Velmet. Rostropovitši esitust sai Eesti publik kuulda juba mõni kuu hiljem, 1968. aasta veebruaris.
