1963. aasta septembris värskelt konservatooriumi lõpetanuna avanes Arvo Pärdil võimalus esimest korda osaleda Poolas nüüdismuusika festivalil „Varssavi sügis“. Sealt saadud muljed ja inspiratsioon jõudis juba sama aasta novembris valminud orkestriteosesse „Perpetuum mobile“. Festivalil kohtumisest ja tärkavast sõprusest ajendatuna Itaalia avangardhelilooja Luigi Nonoga (1924–1990), kes pärast festivali juba oktoobris külastas Tallinna ja tutvus siin Pärdi muusikaga lähemalt, on teos saanud Nonole ka pühenduse.
Esiettekandeni jõudis „Perpetuum mobile“ vaid kuu aja pärast, 13. detsembril 1963 Estonia kontserdisaalis Eesti Raadio Sümfooniaorkestri esituses Neeme Järvi juhatusel. Teos tuli publiku nõudmisel kordamisele ning see sai justkui tavaks ka järgmistel ettekannetel. Nono k…
1963. aasta septembris värskelt konservatooriumi lõpetanuna avanes Arvo Pärdil võimalus esimest korda osaleda Poolas nüüdismuusika festivalil „Varssavi sügis“. Sealt saadud muljed ja inspiratsioon jõudis juba sama aasta novembris valminud orkestriteosesse „Perpetuum mobile“. Festivalil kohtumisest ja tärkavast sõprusest ajendatuna Itaalia avangardhelilooja Luigi Nonoga (1924–1990), kes pärast festivali juba oktoobris külastas Tallinna ja tutvus siin Pärdi muusikaga lähemalt, on teos saanud Nonole ka pühenduse.
Esiettekandeni jõudis „Perpetuum mobile“ vaid kuu aja pärast, 13. detsembril 1963 Estonia kontserdisaalis Eesti Raadio Sümfooniaorkestri esituses Neeme Järvi juhatusel. Teos tuli publiku nõudmisel kordamisele ning see sai justkui tavaks ka järgmistel ettekannetel. Nono kaasabil kõlas teos pärast esiettekannet mitmel pool Euroopas, sh 1964. aastal Veneetsia biennaali muusikaprogrammis ja ka 1965. aastal „Varssavi sügisel“, kuhu ka helilooja sai loa sõita, küll turistina üliõpilaste turismigrupi koosseisus. Seejärel paari aasta jooksul esitati teost eri maades pea 20 korda, sealhulgas 1966. aastal Darmstadti nüüdismuusika suvekursustel ja kolm aastat hiljem Hannoveri nüüdismuusikafestivalil. Võib öelda, et sellest sai Eesti avangardmuusika läbimurdeteos läänes.
„Perpetuum mobile“ (lad 'igiliikur') mõjub esmapilgul dünaamiliselt kulminatsiooni poole liikuva ja seejärel taas vaikusesse suubuva kõlamassina. Seda võib pidada esimeseks sonoristlikuks ehk kõlavärvimuusika teoseks Eesti muusikas. Ometi on teose konstruktsioon väga rangelt organiseeritud. Helilooja ühendab seeriatehnika kõlavärvimuusika vahenditega. Igavese liikumise kujund avaldub muusikas järgnevalt: iga järgneva taktiga astub sisse uus pill või pillirühm, mängides uut helikõrgust kindla pikkusega lõigu vältel uue pidevalt korduva rütmivältusega. Kulminatsiooni suunas liikudes muutuvad iga uue sisseastumisega rütmivältused tihedamaks, dünaamika vaibudes aga hõrenevad. Sisseastuvate pillide helikõrgused on kindlaks määratud 12 helist koosneva reaga, mis viiakse läbi peale originaalkuju nii peeglis, vähikäigus kui ka vähipeeglis. Helilooja on teose konstruktsiooni ideed selgitanud järgnevalt: „“Perpetuum mobile“ sündis matemaatilisest ja filosoofilisest ideest ja pidi kujutama spiraalset kulgu, mis peab suubuma samasse punkti, kust ta on alanud, ainult et teisel tasandil.“ (Enzo Restagno (2005). Arvo Pärt peeglis. Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 35)
