An den Wassern zu Babel saßen wir und weinten

Teose algversioon häältele (SATB) ja vabalt valitud vanamuusikapillidele on loodud 1976. aastal ning kandis nime „In spe“. Selle nime all kõlas teos esiettekandel sama aasta 27. oktoobril Estonia kontserdisaalis ansambli Hortus Musicus esituses, kellele see on pühendatud. 

Muusikaliselt on tegemist ranges tintinnabuli-tehnikas teosega, mis põhineb äärmiselt napil ja kontsentreeritud materjalil. Astmeliselt liikuvad meloodiahääled moodustuvad keskheli ümber koonduvatest lülidest, mis pikenevad ühe heli kaupa ning liiguvad kord üles, kord alla, vastavalt etteantud reeglitele. Igale meloodiahäälele vastab üks või mitu kolmkõlahelidel liikuvat tintinnabuli-häält, mida omakorda saadavad üks või mitu burdoonheli.

Lakooniline on ka teose sõnaline osa. „In …

Teose algversioon häältele (SATB) ja vabalt valitud vanamuusikapillidele on loodud 1976. aastal ning kandis nime „In spe“. Selle nime all kõlas teos esiettekandel sama aasta 27. oktoobril Estonia kontserdisaalis ansambli Hortus Musicus esituses, kellele see on pühendatud. 

Muusikaliselt on tegemist ranges tintinnabuli-tehnikas teosega, mis põhineb äärmiselt napil ja kontsentreeritud materjalil. Astmeliselt liikuvad meloodiahääled moodustuvad keskheli ümber koonduvatest lülidest, mis pikenevad ühe heli kaupa ning liiguvad kord üles, kord alla, vastavalt etteantud reeglitele. Igale meloodiahäälele vastab üks või mitu kolmkõlahelidel liikuvat tintinnabuli-häält, mida omakorda saadavad üks või mitu burdoonheli.

Lakooniline on ka teose sõnaline osa. „In spe“ (lad 'lootuses') lauldavaks tekstiks on vaid häälikud „i-e-o“ ehk vokaalid missa ordinaariumi avaosa tekstist „Kyrie eleison. Christe eleison. Kyrie eleison“ (Issand, halasta. Kristus, halasta. Issand, halasta). Nõukogude aja poliitilistes oludes oli see justkui salakiri.

1984. aastal Berliinis elades pöördus Pärt selle materjali juurde tagasi ning lõi uue versiooni solistidele või segakoorile ja orelile pühendusega Hortus Musicuse juhile Andres Mustonenile. Lisaks fikseeritud koosseisule sai teos ka uue pealkirja „An den Wassern zu Babel saßen wir und weinten“ („Paabeli jõgede kaldail, seal me istusime ja nutsime“), mis pärineb 137. psalmist, Taaveti laulust, mis räägib juudi rahva Paabeli vangipõlvest. Eksiilis olek, juurtetus ja koduigatsus olid mõni aasta varem Eestist Austriasse ja seejärel Saksamaale emigreerunud Arvo Pärdi jaoks kahtlemata väga isiklikud ja aktuaalsed teemad, sügavamas mõttes iseloomustavad need aga kogu judeokristlikku maailmatunnetust. 

Sama muusika on aluseks veel järgmistelegi versioonidele: tromboonile ja kammerorkestrile („An den Wassern …“, 1995), solistidele (SATB) ja instrumentaalansamblile („An den Wassern …“, 1996) ning puhkpillikvintetile ja keelpilliorkestrile („In spe“, 2010).