Kõned

Tänukõne Eesti Muusikanõukogu heliloomingupreemia üleandmise puhul

1. oktoobril 2012

Olen väga liigutatud, aitäh.

Minu kallid, ükskõik, kus te ka ei ole ja kes te ei ole. Ma tahan teile rääkida ühest saladusest, õieti kahest saladusest. Esimest ma tean, teie võib-olla ei tea, aga teist saladust ei tea mina ka.

Juhan Liiv on ütelnud: „hing helise – hing on sõnad”. Seda Liiv ei räägi mitte muusika kohta, ta räägib hingest ja sõnast. Ta paneb nende kahe vahele võrdusmärgi ja see tähendab seda, et nad on teineteisest sõltuvad. Kujutage ette, milline peab olema nende sõnade võim, jõud ja puhtus, mis voolivad ühe inimese hinge selliseks, et ta helisema hakkab.

Sama võiks juhtuda ka muusikaga. Ja teate, miks? Sellepärast, et iga muusikaline heli on ka sõna, selle sõna tõsises mõttes. See on üks saladus, ja selle saladuse unustavad tihti muusikategijad ise. Nad viskavad selle ära nagu ühe tarbetu kivi, aga sellel kivil on nurgakivi potentsiaal.

Ma toon teile ühe näite, et see kõik selgem oleks (see on natuke negatiivne näide). Fantaseerime: kui mõni literaat tunneb vajadust igas kolmandas lauses midagi roppu ütelda, siis kuulaja või lugeja võib mõelda, et sellel hingel on midagi viltu – kuidas öeldakse: ta kriiksub või krääksub. Ja see ei kõlba ei ukse ega akna jaoks – teda peab õlitama. Teda peab õlitama sõnaga nii kaua, et ta jälle helisema hakkab. Sõnaga, mida kirjutatakse suure tähega.

Ka muusikas juhtuvad sellised asjad, ma tean seda oma naha peal.

Kui ma nelikümmend aastat tagasi vanamuusikat hakkasin õppima – tegin seda Kuldar Singiga koos –, meil olid väga huvitavad muusikaajaloo raamatud, prantsuse ja inglise omad. Kõige rohkem meid vapustasid muusikanäited, aga nad kõik olid anonymos’te poolt – ja need olid sajad näited. See oli täiesti vapustav muusikaline materjal, millega me kohtusime. Need anonymos’ed, see on nagu firmament, mis särab taevalaotuses meie peale. Aga meie ei tea isegi nende nimesid.

Minul on häbi seista praegu siin teie ja nende ees rambivalguses. Oleks palju puhtam olla anonymos. Võib-olla Juhan Liiv oleks selline anonymos, kui nii maailma mastaabis vaadata. Ja kvaliteedilt on ta see.

Teate, neid anonymos’eid on igas kunstivallas olemas, isegi Keila vallas on olemas. Ma räägin teile kohe. Jaa-jaa! Igal aastal – igal kevadel, igal sügisel istutab üks tundmatu inimene minu ukse ette ilusa lillepeenra, mis on tegelikult kunstiteos. Ma ei tea, kes ta on – ma ei saa teda kätte … Ma loodan, et ta võib-olla äkki vaatab televiisorit praegu – sellepärast ma siia tulin. Aga võib-olla ta on siin saalis? Ei, saalis ma ei usu, et ta on, sellepärast et anonymos’ed niimoodi ei tee. See inimene on mind nii õnnelikuks teinud. Kui ma ka kümme korda päevas lähen uksest välja ja sisse, siis ma alati mõtlen tema peale, kui ma sellest peenrast mööda lähen, ja olen südamest tänulik temale. Ma tahaksin talle midagi kinkida – oleks siin mõni lill, siis ma võib-olla kingiksin talle selle lille. Aga mis ta selle lillega teeb! Ma arvan, et see, mis minule kingiti praegu, et see on ka tema jaoks, sellepärast, et mulle kingiti see selle eest, mida tema on minus väetanud. Ma tänan teda veel kord südamest.

Aga ma kingin teile kõigile ühe Juhan Liivi proosakillu, kes ütles: lille unenägu on ta õis.

Pood