Kõned

Tänukõne Sillaehitaja auhinna üleandmise puhul

9. novembril 2007

Väga austatud kõrged külalised, armsad sõbrad!

Seista poliitikute ja teadlaste tähelepanu keskmes on ühele muusikule harjumatu. Siin väljaöeldud sõnad minu muusika ja isiku kohta kõlavad minu kõrvade jaoks pisut liiga ülevalt, sest ma pole endale kunagi nii grandioosseid eesmärke seadnud. Minu sihid ja mõõtkava olid ja on palju tagasihoidlikumad ning lihtsamad. Tookord, minu tänase muusika ilmaletuleku ajal, olin ma täielikult hõivatud isiklike probleemide lahendamisega ning ametis enda jaluleaitamisega. Mul tuli leida seisund, milles oleksin võimeline looma mind rahuldavat muusikakeelt, olin ühe kõlasaarekese otsinguil. Ühe „koha“ otsingul sügaval minu sees, kus – ütleme nii – saaks võimalikuks dialoog Jumalaga. Selle koha leidmine sai minu eluülesandeks.

Ma olen kindel, et selline vajadus on igal inimesel – teadlikult või alateadlikult, ning võib-olla te mõistate, millest ma siin räägin.
Selgitamaks oma mõtteid, tahaksin teile kirjeldada üht pilti:

Kui vaatleme rastertunnelmikroskoobi abil mingit ainet või eset, siis näeb tuhandekordne suurendus ilmselgelt teisiti välja kui miljonikordne suurendus. Kui liikuda läbi suurenduste erinevate staadiumide, võib avastada kuni nimetatud suurenduseni igasuguse mateeria vaatlemisel ettekujutamatuid ning üsna kaootilisi „maastikke“. Kusagilt läheb aga piir, ütleme umbes kolmekümnemiljonilise suurenduse juurest. Siin on fantastilised maastikud järsku kadunud ning me näeme ainult ranget geomeetriat, teatud liiki võrgustikku – väga selget ning väga erilist. Hämmastavaim on sealjuures tõsiasi, et see geomeetria näeb isegi väga erinevate ainete ja esemete puhul välja sarnane.
Kas võiksime leida midagi sarnast ka inimolendi juures?

Lubage mul pisut fantaseerida. Püüame vaadelda inimhinge ühe sellise mikroskoobi läbi, liikudes kord-korralt järjest võimsama suurenduse suunas. Me oleme tunnistajaks, kuidas kõik inimese välised tunnused koos tema eriliste omadustega, nõrkuste ja voorustega suurenduse kasvades pildilt kaovad. See on kui lõputu taandamisprotsess, mis juhib meid olulise suunas. Me jätame sel „reisil sisemusse“ selja taha ka kõik ühiskondlikud, kultuurilised, poliitilised ja religioossed kontekstid. Lõpuks jõuame võrgusarnase põhimustrini. Seda võiks ehk ka nimetada „inimgeomeetriaks“: selge ja korrastatud, rahulikult vormitud, üle kõige aga – ilus. Selles sügavuses oleme me kõik üksteisega nii sarnased, et tunneme igaühes ära iseenda. Ja see tasand saaks olla ainus, kus oleks võimalik luua üht tõeliselt toimivat (rahu)silda, tasand, kus meie probleemid – juhul kui neid siis veel üldse leidub – oleksid lahendatavad.

Mul on suur kiusatus vaadelda seda nii ilusalt korrastatud algainet, seda meie hinge sisemises kaitstuses asuvat hinnalist saart kui „paika“, mille kohta meile juba 2000 aastat tagasi öeldi, et Jumala riik asuvat seal – nimelt meie hingesügavuses. Hoolimata sellest, kas oleme vanad või noored, rikkad või vaesed, naised või mehed, värvilised või valged, andekad või vähem andekad.

Ja nii püüan ma kuni tänaseni hoida end sellel rajal, otsides seda nii palavalt igatsetud „võlusaart“, kus kõik inimesed – minu jaoks ka kõik helid – võiksid elada armastuses üksteisega koos. Uksed sinna on avatud igaühele. Aga teekond selle suunas on raske – kuni meeleheiteni.

Teie auhind julgustab mind seda rada edasi käima ning annab mulle uut jõudu.

Tänan teid väga selle eest!

Originaaltekst

Pood