Discussing Pärt: Colleagues’ Views on Arvo Pärt’s Music at the Working Meetings of the Estonian SSR Composers’ Union in the Late 1970s
From 1944 until the end of the Soviet occupation, the weekly working meetings of the Estonian SSR Composers’ Union served as a key instrument of the regime’s cultural policy, aimed at censoring and ideologically controlling new music. While the strictness of censorship varied, the meetings consistently involved Union composers and musicologists listening to new Estonian works, and discussing them. Procedurally, the listening sessions and subsequent discussions were directly linked to granting public performance and distribution rights, as well as determining authors’ fees. Consequently, Union membership and the presentation of one’s works at these meetings were widespread and institutionally expected practices for all professional composers.
The paper focuses on the discussions of Arvo Pärt’s music at the working meetings between 1976 and 1978, when his new tintinnabuli-style compositions were heard; at the end of 1979, he was formally removed from the Union’s membership, and in January 1980 the Pärt family emigrated. His music was generally well received and, at times, discussed in relation to broader trends in Estonian music. This paper analyses speeches documented in the minutes of the meetings in the late 1970s, to contextualise contemporary assessments of Pärt’s work. It examines how meeting agendas, rhetorical conventions, and levels of formality shaped its reception, and it challenges the notion that the gatherings had by then become genuinely free and collegial.
Drawing on Lloyd Bitzer’s concept of the rhetorical situation (1968) and adapting the approach of Sally Anne Gross and George Musgrave (2020) on the music industry’s impact on artists’ well-being, the study situates Pärt’s reception within the broader tensions between artistic expression and institutional control in late Soviet Estonia.
Anu Veenre is a lecturer in music history at the Estonian Academy of Music and Theatre. In 2009 she defended her Master’s degree in musicology with the thesis “Estonian Contemporary Music for Historical Instruments Based on the Repertoire of the Hortus Musicus Early Music Ensemble”. Currently, her primary research interest is Estonian new music of the late Soviet period, focusing on its creation and reception in the context of musical life and its institutional organisation at the time.
***
Arvo Pärt kolleegide pilgu läbi: arutelud Eesti NSV Heliloojate Liidu töökoosolekutel 1970. aastate lõpul
Eesti NSV Heliloojate Liidus 1944. aasta sügisest kuni okupatsiooniaja lõpuni toimunud iganädalased töökoosolekud kujutasid endast Nõukogude režiimi kultuuripoliitika sihipärast instrumenti, mille keskne eesmärk oli tagada uue kunstiloomingu tsenseerimine ja ideoloogiline kontroll. Tsensuuri ulatus varieerus ajas, kuid koosolekute põhisisu jäi muutumatuks: liidu liikmetest heliloojate ja muusikateadlaste ühine uue eesti heliloomingu läbikuulamine ning teostele tagasiside andmine. Protseduuriliselt olid kuulamised ja sellele järgnenud arutelu seotud teostele avaliku esitamisõiguse ja levitamisloa andmise ning autoritasude määramisega. Seetõttu oli kõigi professionaalsete heliloojate jaoks loomeliitu kuulumine ning oma teoste esitamine töökoosolekutel üldlevinud ja institutsionaalselt eeldatud tegevus.
Ettekanne keskendub Arvo Pärdi loomingu aruteludele töökoosolekutel aastatel 1976–1978, mil kuulati tema uusi, tintinnabuli-stiilis teoseid; 1979. aasta lõpus kustutati Pärt loomeliidu nimekirjast ning 1980. aasta jaanuaris järgnes perekonna emigreerumine. Koosolekutel pälvis Pärdi muusika valdavalt positiivse vastuvõtu ning seda asetati aeg-ajalt ka eesti muusika laiemasse konteksti, tuues esile sarnaseid loomeotsinguid teiste heliloojate loomingus. Ettekandes analüüsitakse Pärdi teoste kohta antud hinnanguid tollaste arutelude laiemas raamistikus. Vastuvõttu mõjutanud teguritena vaadeldakse koosolekute päevakorda, arutelude suhtelist formaalsusastet ning neile omast kõneainest ja retoorikat, samuti arutletakse kriitiliselt oletuse üle, et tol perioodil valitses koosolekutel juba võrdlemisi vaba ja kollegiaalne õhkkond.
Peamiste allikatena on kasutatud töökoosolekute protokolliraamatuid ning teoreetilise raamistikuna Lloyd Bitzeri käsitlust retoorilisest olukorrast (rhetorical situation; Bitzer 1968). Metodoloogilist eeskuju pakkus Sally Anne Grossi ja George Musgrave’i (2020) käsitlus muusikatööstuse mõjust artistide vaimsele heaolule, kohandatuna siinse uurimuse ajaloolisele kontekstile.
Anu Veenre on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia muusikaloo lektor. 2009. aastal kaitses ta magistrikraadi muusikateaduse erialal tööga „Eesti nüüdismuusika ajaloolistele pillidele vanamuusikaansambli Hortus Musicus repertuaari näitel”. Praegu uurib Veenre peamiselt hilisnõukogude aegset Eesti uut heliloomingut, keskendudes selle loomisele ja retseptsioonile tollase muusikaelu eri tahkude ning institutsionaalse korralduse kontekstis.