Arvo Pärt – philosophical and music historical approach to his music
When we contextualize Arvo Pärt in the Estonian culture in the latter half of the twentieth century, he assumes surely the position of resistance in and by art. This is analogous to Penderecki in Poland, and although musical manifestations were quite different, the emphasis on religion unites them in any case. Therefore, the epistemic situation is similar: the declaration of spirituality amidst an atheist colonialized society. Insofar we believe in Jacques Attali’s theory of noise, they were certainly disturbances in the dominant culture, but at the same time also indicative of processes in the society, not only forecasting what it will be but turning the stream of signs backwards in the chain of communication. Thus, we enter the zero-time of Pärt’s music, its anti-teleological nature, and its connection to the philosophical spirit of some John Cage, zen buddhism and what Daniel Charles, the French music philosopher, portrayed by the principle of non-vouloir in his writings in the Heideggerian spirit.
Pärt is often put in the line of minimalism and arte povera in the Western art music but how far he is, however from, say Philipp Glass or Steve Reich. The lack of temporality in Pärt rather refers to the Sibelian Raumdramaturgie (Lorenz Luykens), to musical events of space which seem to float without any need for development. Thus, what remains of these Kantian (or Greimassian) categories – time, space and subject – is indeed the space. Yet, the spatiality is also denied by transcending it. His music is altogether transcendental, not only due to its origin in tintinnabuli theology, but also in the sense of the existential acts of trans-ascending (rising) and trans-descending (sinking); nevertheless, we do not have the feeling of moving in these directions (up and down). If by an existential act we reach either Nothingness or Plenitude (pleroma) that is what happens in his music.
The subject of his music is an anguished one, he/she lives in the Kierkegaardian Angst. Yet, we may apply there, in order to specify the situation, the so-called zemic model of existential semiotics. Moi1 (kinetic energy, sensuality, khora), Moi2 (personality, actor, melody, theme), Soi2 (social practice, genre, form), Soi1(values, norms, aesthetics). In musical terms, if Moi = Me and Soi = Society, then they correspond to Pärt’s notions of M-voice or subjective world and T-voice or the objectivity.
Furthermore, when we interpret Pärt in this context we receive the cases: Moi1 = static quality, zero time, Moi2 = anti-actoriality although traces of musical themes remain, Soi 2 = return to Bach, old music, orthodox church idiom, Palestrina, Soi1 = spirituality, theology, aesthetics of the Angst, arte povera, minimalism. Altogether Moi1, Moi2, Soi2 and Soi1 represent varieties or modes of Being, to which Pärt may refer by his concept of One.
Eero Tarasti served as a professor of musicology at the University of Helsinki in 1984–2016. He studied piano at Sibelius Academy and semiotics in Paris at École des hautes études en sciences sociales. As a pupil of Claude Lévi-Strauss, he made a one-year stay (1976) to Brazil, Universidade Federal do Rio de Janeiro. Later he made research at Indiana University Bloomington. He is founder of the Semiotic Society of Finland, its President until 2023; he was a long-time President of the IASS (International Association of Semiotics Studies), now its Honorary President. Tarasti is founder and chair of the international project Musical Signification and of the Music Society of Helsinki University. He is editor-in-chief of the international series Acta Semiotica Fennica, and of Synteesi, the journal for the research on the interrelations of arts since.
His major works are Myth and Music (1979), A Theory of Musical Semiotics (1994), Signs of music (2002), Semiotics of Classical Music (2012), among many others, and editing of the anthology Transcending Signs (2023). He is also the author of two novels and has published his memories entitled Moi and Soi (2021).
***
Filosoofiline ja muusikalooline vaade Arvo Pärdi loomingule
Kui vaatleme Arvo Pärti 20. sajandi teise poole Eesti kultuurikontekstis, siis asetub ta oma kunstis ja kunstiga vastupanu positsioonile. See on võrreldav Krzysztof Pendereckiga Poolas, ning ehkki muusikalised avaldumisvormid on sootuks erinevad, ühendab neid rõhutatud religioossus. Seega on epistemoloogiline olukord sarnane: vaimsuse kuulutamine ateistlikus, koloniseeritud ühiskonnas. Kui nõustuda Jacques Attali mürateooriaga, siis olid nad kindlasti dominantkultuuri häirivad tegurid, ent samal ajal ka ühiskondlike protsesside indikaatorid – mitte ainult ette kuulutades tulevikku, vaid ka pöörates kommunikatsiooniahelas märgivoogude kulgemise suunda tagurpidi. Nõnda jõuame Pärdi muusika null-ajasuse ja selle antiteleoloogilise loomuseni, samuti seosteni filosoofiliste suundadega, mida kehastavad näiteks John Cage, zen-budism ning prantsuse muusikafilosoofi Daniel Charles’i Heideggeri vaimus sõnastatud non-vouloir’i (tahtmatuse) printsiip.
Pärti seostatakse lääne kunstmuusikas sageli minimalismi ja arte povera’ga, ometi seisab ta nii kaugel näiteks Philip Glassi või Steve Reichi esteetikast. Pärdi muusika ajatus viitab pigem Sibeliuse ruumidramaturgiale (Lorenz Luykens), kus muusikalised sündmused näivad hõljuvat ilma arendamise vajaduseta. Pidevalt korrates muutuvad muusikalised motiivid justkui mitte-teotsejaiks – nad kaotavad oma eristatavuse meloodiatena. Seega jääb Kanti (või Greimasi) aja, ruumi ja subjekti kategooriaist alles eelkõige ruum. Kuid transtsendentsuses ületatakse ka ruumilisus. Pärdi muusika on tervikuna transtsendentaalne, mitte ainult seetõttu, et lähtub tintinnabuli-teoloogiast, vaid ka eksistentsiaalsete aktide tähenduses: trans-tõus (trans-ascending) ja trans-langus (trans-descending). Ometi ei teki kuulajal tunnet, et ta liiguks neis suundades, üles või alla. Kui me eksistentsiaalses aktis saavutame Eimiski või Täielikkuse (pleroma), siis just see Pärdi muusikas aset leiabki.
Tema muusika subjekt on kannatav, tema eluruum on Kierkegaardi Angst. Seda olukorda saab kirjeldada eksistentsiaalse semiootika nn zemilise mudeli kaudu: Moi1 (kinesteetiline energia, meelelisus, khôra), Moi2 (isiksus, tegutseja, meloodia, teema), Soi2 (sotsiaalne praktika, žanr, vorm), Soi1 (väärtused, normid, esteetika). Kui muusikalises tähenduses Moi = Mina ja Soi = Ühiskond, siis vastavad need Pärdi M-hääle subjektiivsele ja T-hääle objektiivsele maailmale.
Pärti selles raamistikus tõlgendades saame järgmise vastavuse: Moi1 = staatilisus, nullaeg; Moi2 = mitte-teotsejalikkus, ehkki muusikalise temaatika jäljed on säilinud; Soi2 = tagasipöördumine Bachi, vanamuusika, õigeusu kiriku idioomi, Palestrina juurde; Soi1 = vaimsus, teoloogia, Angst’i esteetika, arte povera, minimalism. Kokku esindavad Moi1, Moi2, Soi2 ja Soi1 Olemise erinevaid viise, millele Pärt viitab oma idees „Ühest“.
Eero Tarasti oli aastatel 1984–2016 Helsingi ülikooli muusikateaduse professor. Ta õppis klaverit Sibeliuse Akadeemias ning semiootikat Pariisis Écoles des Hautes Études en Sciences Sociales’is. Claude Lévi-Straussi õpilasena viibis ta 1976. aastal aasta aega Brasiilias, Rio de Janeiro Föderaalses Ülikoolis. Hiljem tegi ta teadustööd Indiana ülikoolis Bloomingtonis. Ta on Soome Semiootika Seltsi asutaja ja kauaaegne president; samuti Rahvusvahelise Semiootikauuringute Assotsiatsiooni (IASS) kauaaegne president ning nüüdne aupresident. Tarasti on rahvusvahelise projekti Musical Signification asutaja ja juht ning Helsingi Ülikooli Muusikaühingu asutaja ja esimees. Ta on rahvusvahelise sarja Acta Semiotica Fennica ning teadusajakirja Synteesi peatoimetaja.
Tarasti olulisemate teoste hulka kuuluvad „Myth and Music“ (1979), „A Theory of Musical Semiotics“ (1994), „Signs of Music“ (2002), „Semiotics of Classical Music“ (2012), kogumiku „Transcending Signs“ (2023) koostamine jpm. Lisaks on ta kirjutanud kaks romaani ning avaldanud mälestusteraamatu „Moi and Soi“ (2021).