Blossoms of a Broken Spirit: Reflections on the Philosophy of Modernist Music and the Work of Arvo Pärt
At the core of Theodor Adorno’s philosophy of new music were “untransfigured suffering” (das unverklärte Leid des Menschen) that music was no longer allowed to reconcile or redeem. In Adorno’s thought, we might speak of a broken spirit—one that has lost faith in the earlier ideal of self-perfection embodied by traditional music. Historical experience has led to the realization that the ideals of the humanist musical heritage have proven deceptive and illusory. The only musically significant reality that remains is the individual and their suffering. Thus, the philosophy of new music—emphasizing atonality and dissonance—has an essentially litany-like character: “Music and crying open the lips and bring delivery from restraint” (Adorno).
This point of departure is not unfamiliar to Arvo Pärt’s music. Even more, the recognition of human weakness and fallibility is a precondition for his creative work (“The sacrifices of God are a broken spirit” – Psalm 51(50)). Yet Pärt’s approach to triadic harmony and his reliance on sacred texts have opened new possibilities for musical composition and, through this, for the interpretation of human existence—possibilities that do not necessarily abandon the elements of modernism as described by Adorno but nonetheless move decisively beyond them.
This paper adopts an intellectual-historical approach to interpret Arvo Pärt’s music and the thought embedded within it, in comparison with Adorno’s conception of modernist music and its underlying philosophical anthropology.
Joonas Hellerma is a host and editor at Estonian Public Broadcasting. He earned a master’s degree in philosophy from Tallinn University and has pursued further studies in philosophy at Humboldt University of Berlin. Alongside his work in television, he has published critical reviews, essays, and shorter translations, primarily focusing on topics related to philosophy and literature.
View the schedule of the conference.
***
Õied murtud vaimust: mõtteid modernistliku muusika filosoofiast ja Arvo Pärdi loomingust
Theodor Adorno uue muusika filosoofia keskmes oli „lohutu kannatus“ (das unverklärte Leid des Menschen), mida muusika ei tohtinud enam lepitada või lunastada. Nii võiksime Adorno juures mõelda murtud vaimust, mis on kaotanud usu varasemasse enesetäiustamise ideaali, mida traditsiooniline muusika kehastas: ajalooliste kogemuste varal ollakse siin jõutud tõdemuseni, et humanistliku muusikapärandi ideaalid on osutunud eksitavaks ja illusoorseks. Ainsaks muusikaliselt tähtsaks realiteediks muutub nüüd üksikisik ja tema kannatus. Seepärast oli atonaalsust ja dissonantsi tähtsustav uue muusika filosoofia sisemiselt litaanialik: „Muusika ja nutt avavad suu ja lubavad vangistatud inimesel välja pääseda“ (Adorno).
Kummati ei ole see lähtekoht võõras ka Arvo Pärdi muusikale. Enamgi veel, oma nõrkust ja ekslikkust tunnistav inimene on tema muusikaloome üheks tingimuseks („Jumalale meelepärane ohver on murtud vaim“, psalm 51(50)). Ilmneb, et Pärdi kolmkõla-käsitlus ja toetumine pühadele tekstidele on avanud muusikaloome ja inimolu mõtestamise võimalusi, milles ei loobuta tingimata modernismi elementidest (nagu neid kirjeldas Adorno), ent minnakse neist siiski otsustavalt edasi.
Ettekanne juhindub ideedeajaloolisest lähenemisest, mille varal mõtestada Arvo Pärdi muusikat ja sellesse kätketud mõtteviisi võrdluses adornoliku arusaamaga modernistlikust muusikast ja selle aluseks olevast filosoofilisest antropoloogiast.
Joonas Hellerma on Eesti Rahvusringhäälingu saatejuht ja toimetaja. Tal on magistrikraad filosoofias Tallinna Ülikoolist, filosoofias on ta ennast täiendanud Berliini Humboldti Ülikoolis. Lisaks telesaadetele on ta avaldanud kriitikat, esseistikat ja väikseimaid tõlketekste peamiselt filosoofia ja kirjandusega seotud teemadel.
Vaata konverentsi ajakava.