Aasta 2026 märgib 50 aasta möödumist Arvo Pärdi isikuomase stiili – tintinnabuli – sünnist. Arvo Pärdi Keskus tähistab seda tähtpäeva filmilinastuse, üheskuulamise, erinäituse ja artiklikogumiku ilmumisega. Esimene sündmus, dokumentaalfilmi „Irenale“ linastus, leiab aset juba homme, 7. veebruaril.
Arvo Pärdi abikaasa Nora Pärdi mälestuste järgi oli 7. veebruar 1976 päev, mil Arvo Pärt kirjutas pärast kaheksat otsinguteaastat väikese klaveripala, mis sai nimeks „Aliinale“. Selles väljendub esimest korda Arvo Pärdi originaalne muusikaline keel, millele ta andis hiljem nimeks tintinnabuli.
Nüüdseks pool sajandit Arvo Pärdile rikkalikuks ja ammendamatuks loominguliseks allikaks olnud komponeerimisviisiga on Pärt avardanud arusaamist tonaalsest ja modaalsest muusikast kõige laiemas mõttes ning sellega tugevalt mõjutanud suurt osa nüüdismuusikast.
„Tintinnabuli-muusikat võib kirjeldada nii teatud reeglitel põhineva kompositsioonitehnikana kui ka autoristiilina, millele on omane vaikuse ja taandamise esteetika. Arvo Pärdi enda sõnul on tema jaoks kõige olulisem aga tõsiasi, et tintinnabuli osutus keeleks, see tähendab kommunikatsioonivahendiks, mille kaudu väljendada oma tõekspidamisi ja maailmavaadet, suhet Jumalaga, ilu ja tõe otsinguid,“ sõnas Kristina Kõrver Arvo Pärdi Keskusest.
Esimene sündmus Arvo Pärdi Keskuses, millega tähistatakse helilooja ainuomase loomestiilini jõudmist, leiab aset 7. veebruaril, kui linastub Leedu režissööri Giedrė Žickytė värske dokumentaalfilm „Irenale“ (A Goodnight Kiss, 2025). See on liigutav austusavaldus väljapaistvale Leedu kultuuritegelasele Irena Veisaitėle, kes oli Arvo ja Nora Pärdi lähedane sõber. Irena tütre Alina järgi panigi Arvo Pärt oma esimesele tintinnabuli-teosele nimeks „Aliinale“ – lohutuseks emale ja tütrele, keda elu oli lahku viinud.
Märtsis pühendab keskus sellele väikesele, kuid märgilisele klaveripalale omaette sündmuse sarjas „Üheskuulamine“, et avada teosega seotud muusikalisi, teoloogilisi ja kultuuriloolisi tahke ning tutvustada Arvo Pärdi Keskuse uusimaid arhiivileide ja avastusi „Aliinale“ käsikirjade teemal.
Klaveripala „Aliinale“ sünniloo ja selle konteksti jutustab lahti ka suve algusesse plaanitud erinäitus, mis arhiivileidude kõrval toob esile teosega seotud olulised inimesed ning annab ülevaate interpretatsiooni ja retseptsiooni kujunemisest. „Külastaja saab teada, kes on Alina ning kui palju on maailmas teadaolevalt teose käsikirju ja kus need asuvad. Näitus vaatleb, kui erineval viisil on seda väikest klaveripala võimalik interpreteerida ja kuidas see pala on inspireerinud eri kunstivaldkondade loojaid, mõjutanud kuulajaid või mõjunud kriitikutele. Näituse tarbeks oleme kogunud inimestelt klaveripalaga seotud mälestusi ja kogemusi, mis annavad edasi selle kauni teose tähendust kuulajatele,“ kirjeldab näituse üks kuraatoritest Kai Kutman.
Samuti näeb sel aastal ilmavalgust eestikeelne artikli- ja esseekogu, mis avab tintinnabuli-loomingu eri külgi. Autorite seas on nii tunnustatud uurijad väljastpoolt Eestit, nagu Kevin C. Karnes ja Peter Bouteneff (USA) ning Leopold Brsauneiss (Austria), kui ka Pärdi loominguga tegelevad Eesti teadlased, sh Arvo Pärdi Keskuse teadurid Kristina Kõrver ja Toomas Siitan ning kultuuriajaloolane Marek Tamm ja ikoonimaalija diakon Nikita Andrejev. Teadlaste vaateid täiendavad interpreetide esseed Pärdi muusika kohta just esituspraktika aspektist. Raamatusse on lisatud ka itaalia muusikateadlase Enzo Restagno ainus nii mahukas intervjuu Arvo Pärdiga (aastast 2005), mida on keskusest sageli küsitud ja mis saab nüüd huvilistele taas kättesaadavamaks.