Paralleelid. Andrejs Osokins

Läti pianist Andrejs Osokins esitleb kontserdikava „Paralleelid“, mis on loodud dialoogina erinevate ajastute, esteetiliste väärtuste ja vaimsete kogemuste vahel. Kava toob kokku saksa kultuuriruumi kaks suurkuju, Ludwig van Beethoveni (1770–1827) ja Johannes Brahmsi (1833–1897), ning kaks lähedast kaasaegset heliloojat, Arvo Pärdi (1935) ja Pēteris Vasksi (1946). Käesolev kava ei tõlgenda neid heliloojad mitte vastanditena, vaid justkui vestluspartneritena, kelle hääled põimuvad muusikaliste sarnasuste ja kontrastide kaudu, moodustades ühtse ja katkematu muusikalise teekonna.

Arvo Pärdi ja Pēteris Vasksi muusika kuulub kaasaegse vaimse otsingu valdkonda. Kuigi mõlemat heliloojat seostatakse sageli uue vaimsuse esteetikaga, esindab kumbki erinevat rahvuslikku ja kunstilist traditsiooni. Pärdi askeetlik, läbipaistev tintinnabuli-keel (näiteks teostes „Aliinale“ ning „Variatsioonid Ariinuška tervekssaamise puhul“) juhib kuulaja tähelepanu vaikusele ja sisemisele meditatsioonile. Seevastu Vasksi looming avaneb laiemas retrospektiivis: kontserdil kõlavad helilooja varasem „Tsükkel“ klaverile aastast 1976 kui ka hilisem oopus „Cuckoo’s Voice. Spring Elegy“ („Käo hääl. Kevadine eleegia“ 2021). Kui „Tsükkel“ tähistab helilooja isikupärase stiili kujunemist, siis „Käo hääl“ põhineb loodussümboolikal ning emotsionaalselt vahetul, laululisel meloodial, kus vaimne mõõde põimub kollektiivse mälu ja eksistentsiaalse pingega.

Beethoveni ja Brahmsi omavaheline suhe on muusikaajaloos ainulaadne. Brahms tunnetas kogu elu enda kohal Beethoveni vägevat varju, mis tekitas temas sügavat vastutustunnet muusikalise vormi ja traditsiooni ees. Kavasse kuuluvad neli ballaadi (op. 10) ja kolm intermetsot (op. 117) ilmestavad Brahmsi teekonda nooruslikust heroilisusest hilissügisese küpsuseni. Samal ajal on Beethoveni klaverisonaat „Appassionata“ emotsionaalseks ja struktuuriliseks teetähiseks, kehastades seda dramaatikat ja inimlikku kirge, mis hiljem Brahmsi romantilistes lõikudes uutes värvides õitsele puhkesid.

Kavasse valitud teosed on loodud heliloojate elu ja loometee murdepunktides, peegeldades nende sisemisi otsinguid ja kahtlusi. Beethoveni „Appassionata“ sündis ajal, mil helilooja mõistis oma süveneva kurtuse vältimatuid tagajärgi. Brahmsi ballaadid annavad tunnistust toona noore kunstniku romantilisest tormilisusest, samas kui intermetsosid võib pidada tema eluõhtu intiimseteks pihtimusteks; Arvo Pärdi selles kontserdis kõlavad teosed on loodud pärast pikka vaikuseperioodi, esteetilise ja vaimse kriisi keskel; samas kui Pēteris Vasksi teos „Käo hääl“ kutsub mõtisklema inimese ja looduse intiimse, ent samas problemaatilise suhte üle.

Kavas:

Pēteris Vasks (b 1936)
– Tsükkel klaverile
– Cuckoo’s Voice. Spring Elegy („Käo hääl“)

Arvo Pärt (b 1935)
– Aliinale
– Variatsioonid Ariinuška tervekssaamise puhul

Johannes Brahms (1833-1897)
– Neli ballaadi op. 10
– Kolm intermetsot op. 117

Ludwig van Beethoven (1770-1827)
– Klaverisonaat nr. 23 op. 57 „Appassionata“