fbpx

Uudised

Arvo Pärdi ja Ivar Ivaski kohtumine. Ühe (kadunud) käsikirja leidmise lugu

06.12.2023

Ardo Västrik

Arvo Pärdi teoste saamislugu ja konteksti süvitsi avavad vestlused helilooja ja Nora Pärdiga ning arhiivimaterjalide läbitöötamine toovad teinekord enesega kaasa põnevaid avastusi. Selle aasta alguses toimus Arvo Pärdi Keskuses järjekordne vestlus, mille keskmes oli teose „Annum per annum“ loomine. See oreliteos tuli esiettekandele 12. oktoobril 1980. aastal Saksamaal Speyeri toomkirikus toimunud kontserdil, millega tähistati pidulikult kiriku 950. aastapäeva. Teose esitaja oli organist Leo Krämer. „Annum per annum“ kuulub ühtlasi helilooja esimeste teoste hulka, mis valmisid pärast Pärtide perekonna emigreerumist läände. Selle tellis Pärdilt Südwestfunk Baden-Baden.

Karin Rõngelepa juhitud põneva vestluse käigus jäi mulle materjalide hulgas silma märkus helilooja muusikapäevikus 17. oktoobrist 1980: „Ivar Ivask Viinis. Kinkisin „A p A“ I variandi koos salmiga:

kaks on üks
kolm on üks
neli on uks“.[i]

Ivar Ivask (1927–1992) oli väliseesti luuletaja, esseist, kunstnik ja rahvusvahelise kirjandusajakirja World Literature Today kauaaegne toimetaja, kes elas pärast emigreerumist peamiselt USAs. Ivar Ivask viibis 1980. aastal koos oma abikaasa, Läti luuletaja Astrid Ivaskiga ringreisil Euroopas ning nad peatusid sügisel kuu aega ka Viinis. Lihtsa infopäringu tulemusena selgus, et Ivask pidas 1964. aastast kuni elu lõpuni päevikut ning selle aja jooksul täitusid kümned tuhanded leheküljed, moodustades kokku 56 köidet (!).

Sellest ajendatuna tekkis mul uudishimu teada saada, kas Ivar Ivask toonasest kohtumisest Arvo Pärdiga ka midagi kirjutas ning kas on ehk andmeid ka kingituse kohta. Saanud teada, et Ivaski eestikeelne ja Eestiga seotud pärand asub Eesti Kirjandusmuuseumis, tutvusin Ivar Ivaski fondiga Eesti Kultuuriloolises Arhiivis. Selle aja päevikuid lehitsedes selgus üllatuslikult, et Ivask oli tutvumist Pärtidega kaua oodanud ning lehekülgede viisi oli talletatud mõtteid, mis olid nende kohtumiste saatjaks. Leidis ka kinnitust, et Arvo Pärt oli tõepoolest kinkinud Ivaskitele „Annum per annumi“ esimese variandi käsikirja – päevikusse on kleebitud foto ja selle juures ülestähendus: „Arvo Pärt pühendab meile „Annum per annumi I“ partituuri, mina jälle pühendan neile oma must-valge joonistuse „Öö – päike“ (1980), Viinis […]. Foto:  Nora Pärt.“

Lehekülg Ivar Ivaski päevikust (EKM EKLA, f 409, m 38:2, lk 315)

Kahjuks selgus, et partituuri ennast Ivar Ivaski dokumentide seas Tartus arvel ei ole. Püsis siiski õhkõrn lootus, teades, et pärast Ivaski surma jäi osa tema dokumente ka Lätti. Tänapäeval on suur osa Ivar ja Astrid Ivaski laialdasest pärandist hoiul ka Läti Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus Riias.

Põgusa kirjavahetuse tulemusel Astrid Ivaski kauaaegse sõbra, läti kirjaniku ja tõlkija Anna Žīgurega ilmneski, et kingitud käsikiri asub Läti Ülikooli raamatukogus ning Žīgure kaasabil õnnestus Arvo Pärdi Keskusel saada enda valdusse noodi digikoopia.

Esimene lehekülg „Annum per annumi“ käsikirjast pühendusega Astrid ja Ivar Ivaskile (LU AB MR A. Ivaskas f 497)

Arhiivi vaatepunktist on äärmiselt huvitav tutvuda „Annum per annumi“ varasema variandiga, kus teose põhiolemus on juba täiesti olemas. Selles on selgemalt ära tuntavad viited varem loodud filmimuusika motiividele, mis lõplikus käsikirjas pole enam nii üksühesed. Siiani oli keskuse arhiivis „Annum per annumist“ üksikud visandid muusikapäevikutes ja lõplik käsikiri. Ivaskile kingitud esmane käsikiri täidab ühe lünga teose loomisloos ja annab nüüd võimaluse näha „Annum per annumi“ arengut terviklikumalt kuni lõpliku viimistletud teoseni.

Selle 17. oktoobril 1980. aastal toimunud kohtumisega seoses on Arvo Pärt meenutanud veel üht toredat lugu. Nagu Ivaskile antud käsikirja pühendusest näha, oli Pärdil teksti sisse lipsanud juhuslik viga ning nooti üle andes oli Pärt sellele tähelepanu juhtinud. Seepeale jutustanud Ivask omakorda loo indiaanlaste kunstist, kus ülimalt ranges mustris on tehtud meelega üks ebatäiuslikkus (viga), et „kurat välja pääseks“.

Aasta hiljem valmis Ivar Ivaskil poeem „Verandaraamat“, mis sisaldab luuletuse pealkirjaga „Arvo Pärt“.

Need korduvad akordid
kellade kõlapinnad
see pidev voogamine
kõlade pühalikud jõed
helluse angelus
see voogav naasmine
inglite heliredelil
seda kellade hellust
olulise lihtsuse
angelust[ii]

Tõenäoliselt avaldas too sügisene kohtumine Ivaskile sügavat mõju, sest ka kümmekord aastat hiljem, oma trükis ilmunud eestikeelset valikkogu Pärtidele saates mainib Ivask seda ka oma pühenduses.

Ivar Ivaski pühendus kogumikus „Verandaraamat ja teisi luuletusi“ (Tallinn: Eesti Raamat, 1990; asub Arvo Pärdi Keskuse raamatukogus)

Käsikirja otsimisele andsid oma panuse Mari Tarvas, Sirje Olesk, Mari Õunapuu, Sirje Kiin ja Anna Žīgure.

 


 

[i] Arvo Pärt on teinud pühendust kirjutades kirjavea, unustades lisada täpitähed ja nii saab sõnast „üks“ sõna „uks“.

[ii] Verandaraamat ja teisi luuletusi. Tallinn: Eesti Raamat, 1990, lk 64

Tähelepanu! 12. ja 18. detsembril ning 23.12–01.01 on keskus külastajatele suletud. Vabandame ebamugavuste pärast!

Uudiskiri