Paralleelid. Andrejs Osokins

Läti pianist Andrejs Osokins esitleb kontserdikava „Paralleelid“, mis on loodud dialoogina erinevate ajastute, esteetiliste väärtuste ja vaimsete kogemuste vahel. Kava toob kokku kaks klassitsismi ja varase romantismi suurkuju, Ludwig van Beethoveni (1770–1827) ja Franz Schuberti (1797–1828), ning kaks lähedast kaasaegset heliloojat, Arvo Pärdi (1935) ja Pēteris Vasksi (1946). Käesolev kava ei tõlgenda neid heliloojad mitte vastanditena, vaid justkui vestluspartneritena, kelle hääled põimuvad muusikaliste sarnasuste ja kontrastide kaudu, moodustades ühtse ja katkematu muusikalise teekonna.

Arvo Pärdi ja Pēteris Vasksi muusika kuulub kaasaegse vaimse otsingu valdkonda. Kuigi mõlemat heliloojat seostatakse sageli uue vaimsuse esteetikaga, esindab kumbki erinevat rahvuslikku ja kunstilist traditsiooni. Pärdi askeetlik, läbipaistev tintinnabuli-keel (näiteks teostes „Aliinale“ ning, „Variatsioonid Ariinuška tervekssaamise puhul“) juhib kuulaja tähelepanu vaikusele ja sisemisele meditatsioonile. Pēteris Vasksi teos „The Voice of the Cuckoo“ („Käo hääl“) põhineb loodussümboolikal ning emotsionaalselt vahetul, laululisel meloodial, kus vaimne mõõde põimub kollektiivse mälu ja eksistentsiaalse pingega.

Beethoveni ja Schuberti suhe omab muusikaajaloos erilist kohta. Schuberti jaoks oli Beethoven peaaegu jumalik autoriteet: tema sümfooniad ja klaverisonaadid kujundasid sügavalt noorema helilooja muusikalist mõtlemist kogu tema elu vältel. Alles oma hilistes teostes suutis Schubert sellest mõjust eemalduda ja kujundada täiesti isikupärase muusikalise keele, mida iseloomustavad avardunud ajatunnetus, introspektiivne lüürika ning ainulaadne lähenemine muusikalisele vormile. Selles kavas esindavad Schuberti B-duur sonaat ja Beethoveni „Appassionata“ kahte erinevat, ent sügavalt seotud käsitlust draamast, sisemisest pingest ja inimlikust kirest.

Selles kavas kõlavad teosed on loodud heliloojate elu ja loometee pöördelistel hetkedel. Need peegeldavad sisemist otsingut ja kahtlusi: Schuberti sonaat valmis tema elu viimastel kuudel; Beethoveni „Appassionata“ kirjutati ajal, mil ta seisis juba silmitsi oma süveneva kurtuse pöördumatute tagajärgedega; Arvo Pärdi selles kontserdis kõlavad teosed on loodud pärast pikka vaikuseperioodi, esteetilise ja vaimse kriisi keskel; samas kui Pēteris Vasksi teos „Käo hääl“ kutsub mõtisklema inimese ja looduse intiimse, ent samas problemaatilise suhte üle.