Werner Herzog „Pimeduse õppetunnid“ (1992)

Lessons of Darkness
1992, Saksamaa
54 min
Rež Werner Herzog

Tänavu septembris 80-aastaseks saav legendaarne režissöör Werner Herzog on end kinoajalukku jäädvustanud nii võimsate dokumentaalide, mängufilmide kui mõlema piirialal asuvate teostega. Vahetult Lahesõja lõppemise järel 1991. aastal Kuveidis üles võetud „Pimeduse õppetunnid“ on üks tema autorikäekirja silmapaistvamaid teoseid. Seda filmi on küll nimetatud dokumentaaliks ning paljude arvates isegi üheks ajaloo parimaks, kuid pigem kannab see Werner Herzogi omaenda poolt sõnastatud „ekstaatilise tõe“ žanrimääratlust, milles režissöör käsitleb tõsielu poolt pakutavaid kaadreid selgelt omanäolise, kunstiliselt mõjuva poeetilise terviku huvides. Siin leidub ka paljudest Herzogi filmidest tuttavat pildireale sugestiivse häälega peale loetud autoriteksti, kuid seda siiski pigem tavapärasest napimalt. See ei edasta vaatajale praktiliselt mitte mingisuguseid fakte, geograafiat või kontekste, vaid pigem rõhutab olukorra ebamaisust. Operaator Rainer Klausmanni imelise hõljuva kaameratöö ning pea terve filmi jooksul kõlava klassikalise muusika põiming mõjub ääretult erilise ja meeldejääva apokalüptilise audiovisuaalteosena.

Lisaks Griegi, Mahleri, Schuberti, Verdi, Prokofjevi ja Wagneri suurejoonelisele muusikale kasutab Herzog Arvo Pärdi teost „Stabat Mater“, mis kõlab filmi veerandtunni möödudes naftajärvede ning põlevate naftapuurtornide kaadrite taustaks pea viie minuti jooksul. Herzog loeb selle stseeni taustaks ka lõike Johannese ilmutusraamatu 16. peatükist. „Pimeduse õppetunnid“ on tervikuna niivõrd unenäoline ja õhuline kinoelamus, et pole ime, et Herzog ise eelistab sellest filmist mõtelda mitte kui dokumentaalist, vaid kui ulmefilmist.

Kaarel Kuurmaa

Filmi juhatab sisse filmirežissöör Raimo Jõerand.