fbpx

Arvo Pärt: uus range tintinnabuli-stiil

Jelena Tokun

1976. aastal leiutas Pärt vaid temale omase stiili ja tehnika – tintinnabuli (ladina keeles ’kellukesed’). Kasutades Pärdi enda tabavat väljendit, on tema muusikalises mõtlemises sellest ajast alates selgesti äratuntavad „tintinnabuli-geenid“. Neist on kantud nii helilooja tintinnabuli-tehnikas kirjutatud teosed kui ka need, mis pole otseselt tintinnabuli’ga seotud; need geenid on alati tajutavad tema teoste puhtas ja rangelt organiseeritud kõlas ja ka selles miskis, mida helilooja nimetab „muusika hingeks“. Juba nimi „tintinnabuli“ ise on midagi enamat kui vaid heli metafoor. Siin on tegemist Pärdi erilise loomefilosoofiaga, mida tema enda sõnul võib võrrelda „vaimse paastuga“, alandlikkuse ja palvelise keskendumisega täidetud „pagemisega vabatahtlikku vaesusesse“.

Pärdi muusika on hästi struktureeritud ja aforistlik/taandatud, kuid need omadused kasvavad välja täiesti teistsugusest allikast kui näiteks Weberni muusika puhul. Tintinnabuli on kompositsioonisüsteem, mis püüab taandada muusikaliste vahendite kõik võimalikud parameetrid teatud algtasemele, helikeele ürgelementidele.

Tintinnabuli-muusika kõla on lihtne ja läbipaistev, ent samal ajal toimib tintinnabuli oma struktuuri range organiseerituse poolest sarnaselt dodekafoonilise seeriatehnikaga. Faktuuri põhikomponendiks on siin struktuursus, mis põhineb häälte kujundamise ja ühendamise arvulisel loogikal. Kuigi tintinnabuli-tehnika reeglid hõlmavad ainult teose helikõrguslikku tasandit, allub sageli ka rütm rangetele reeglitele.
Samas ei alluta tintinnabuli-tehnika seeriaprintsiibile mitte heli parameetreid: tema olemus seisneb vormi algoritmistamises, lähtudes vormellikust mõtlemisest. Selline loomemeetod erineb seeriatehnikast kvalitatiivselt.

Tintinnabuli valemipõhisusel on olemas oma „prototüüp“ postseriaalses muusikas. Erinevalt Stockhauseni kompositsioonitehnika valemitest, mis jäävad olemuselt seotuks seeriatehnikaga, põhinevad Pärdi tintinnabuli-muusika vormid põhimõtteliselt teistsugustel arvulistel alustel – diatoonilises või polülaadilises süsteemis. Nii kehastavad nad uut arusaama lihtsusest, postuleerivad kuuldelise lihtsuse ja struktuurse komplitseerituse uue stiililise paradigma.

Tintinnabuli-muusika ühendab pealtnäha ühendamatuid asju: modernse avangardi kõikehõlmavat ratsionaalsust varase polüfoonia melos’e hingusega, muutes neid omadusi valemitest lähtuva uue kompositsioonimeetodi abil.

Tähelepanu! 28. - 31.03 on keskus suletud. Kauneid ülestõusmispühi!

Uudiskiri