Sel aastal tähistab õigeusu maailm esimest korda 11. juulil Essexi Ristija Johannese kloostri asutaja, arhimandriit Sofroni surmapäeva kui pühaku mälestuspäeva. 2019. aasta novembris kuulutas Konstantinoopoli patriarh isa Sofroni pühakuks, andes talle pühakunimeks Athose püha Sofroni (ka Athose vaga Sofroni).
Isa Sofroni (1896–1993) oli Venemaalt pärit kunstnik, kes asus noore mungana elama Athose saarele. Seal kohtus ta staarets Siluaniga, hilisema pühakuga, keda peetakse 20. sajandi üheks suurimaks õigeusu teoloogiks. Isa Sofronist sai staarets Siluani vaimne õpilane, aga ka tema biograaf, tekstide tõlkija ja mõtestaja. Just tänu temale on püha Siluani õpetus jõudnud raamatute ja paljude tõlgete kaudu laiema lugejaskonnani. Püha Sofroni on ka ise paljude oluliste raamatute autor ning hinnatud teoloog.
Arvo Pärt on püha Siluani õpetust juba aastakümneid väga kalliks pidanud, need lihtsad ja samas sügavad mõtted Jumala armastusest ja inimese suhtest Jumalaga on olnud talle “toiduks ja kasvatajaks”, nagu ta ise armastab öelda. Isa Sofroniga oli Arvo Pärdil aastaid ka isiklik kokkupuude ja lähedane suhe, nii võib öelda, et staarets Siluani õpetus ei jõudnud heliloojani mitte ainult kirjasõna vahendusel, vaid ka elava eeskuju kaudu. Mõlema pühaku tekstidest on ta saanud inspiratsiooni muusikateoste loomisel – “Silouan’s Song” (1991) ja “Aadama itk” (2010) põhinevad püha Siluani sõnadel ning on pühendatud isa Sofronile; 2006. aastal valminud teose “Für Lennart in memoriam” aluseks on ühe tekstina püha Sofroni palve. Ka “Nõnje kvam” (1989, IX laul teosest “Kanon pokajanen”) on pühendatud isa Sofronile.
11. juuli kui pühaku mälestuspäev on tähendusrikas ka Arvo Pärdi Keskuse jaoks, sest keskuse väike kabel on pühendatud Athose pühadele isadele, Siluanile ja Sofronile. Mõlemad pühakud on kujutatud kabeli idaseinal koos Kristuse ja Jumalaema Maarjaga (ikoonimaalija Nikita Andrejev), nende vastas, kabeli lääneseinal aga Aadam – “kogu ilmamaa isa”, nagu ütleb püha Siluan. Aadama lugu, tema kibe kahetsus ja lakkamatu igatsemine Jumala järele on püha Siluani ja Sofroni õpetuses, aga ka Arvo Pärdi loomingus kesksel kohal ning võtmeks paljude teiste teemade mõistmisel. Pühakute nägemuses on igaüks meist Aadam – nii kogu inimkond koos, kui ka iga inimene individuaalselt. Püha Siluan samastas ka ennast Aadamaga ning on oma tekstis “Aadama itk” kirjutanud: “Ka mina kaotasin Jumala armu ja hüüan koos Aadamaga: „Oh Issand, ole mulle armuline. Kingi mulle alandlikkuse ja armastuse vaimu.”” Just need sõnad, mis on maalitud Aadama kõrvale ka keskuse kabelis, jäävad vaikse palvena kõlama Arvo Pärdi teose “Aadama itk” lõputaktides.