Briti rahvusringhäälingu BBC Raadio 4 saatesari „Soul Music“ (hingemuusika) http://www.bbc.co.uk/programmes/b008mj7p läheneb muusikale kuulaja ja interpreedi vaatevinklist, tuues iga saate kuulajateni ühe muusikateosega seotud emotsioone, muljeid ja kogemusi. 30. augustil 2011 eetris olnud „Soul Music“ oli pühendatud Arvo Pärdi teosele “Peegel peeglis” (Spiegel im Spiegel).
Pala, mille Arvo Pärt kirjutas 1978. aastal algselt viiulile klaverile ja mida praeguseks on seatud mitmetele erinevatele kammeransamblitele ning kasutatud kümnetes filmides, on sügavalt liigutanud kuulajaid üle kogu maailma. Saade uuriski selle pala fenomeni ja mõju kuulajaile. Muljeid ja kogemusi jagavad erinevad inimesed, nende hulgas viiuldaja Tasmin Little, kes on esitanud ja plaadistanud mitmeid Arvo Pärdi teoseid, ja kunstnik Mary Husted.
Saade algab 1998. aastal Omagh linnas toimunud pommiplahvatuses traagiliselt tütre kaotanud ema meenutustega. “Peegel peeglis”, mida tütar emale kunagi kuulata oli andnud, kõlas noore naise matuseteenistusel ja liigutas isegi juhuslikke möödujaid väljaspool kirikut. Neid üllatas kibestumise ja viha puudumine, mis asjaolusid arvesse võttes oleks olnud kõigile hästi mõistetavad. Muusikas, mis kõlab kui vette kukkuvad veetilgad, on rahu, mis aitab kuulajal vaadata sissepoole, tajuda aega ja selle kulgu.
Teose nimi “Peegel peeglis” peegeldab formaalselt vaadelduna viisi, kuidas see on üles ehitatud – peegeldusena. Kui hoida kaht peeglit teineteise vastas, tekib nende vahel lõppematu peegeldus. Nii on ka selle pala muusikaline ülesehitus protsess, mis võiks lõputult jätkuda – järjest laienevad fraasid nagu peegeldused ümber meloodilise keskpunkti – la-noodi.
Saates kõlav “Peegel peeglis” esitus pärineb 1994. aasta EMI Eminence Labeli poolt välja antud CD-lt. Plaat sisaldab mitmeid Arvo Pärdi teoseid, mida esitavad Tasmin Little (viiul), Martin Roscoe (klaver) ja Bournemouth Sinfonietta. Saates kirjeldab viiuldaja Tasmin Little, kes on Arvo Pärdi muusikat esitanud pea kakskümmend aastat, kuidas iga kord kui ta Arvo Pärdi muusikat mängib, peab ta minema järjest sügavamale iseenda sisse, et tuua esituses välja selles muusikas peituvat spirituaalsust. Little’i sõnul nõuab just “Peegel peeglis” temalt interpreedina võimalikult vähest sekkumist, tuleb ainult usaldada muusikat, olla selle “kandjaks”. Pala “Peegel peeglis” puhul on Little’i sõnul oluline leida ideaalne tempo, et muusika liiguks sundimatult ühelt astmelt teisele. Tuleb vaid mängida igat üksikut nooti nii ilusti kui võimalik ja ülejäänu teeb ära muusika ise. Interpreedile on see usalduse ja lahti laskmise harjutus, ta peab muusikat täielikult usaldama.
Saate viimane lõik räägib kunstnik Mary Hustedist, kes teosest inspireerituna ja seda uuesti ja uuesti kuulates lõi samanimelise piltide seeria, milles ta käsitles enda ja oma kaksikõe lapsepõlvesündmusi. Hustedi enda sõnul kuulas ta seeria loomise ajal, umbes pooleteise aasta jooksul, lugu peaaegu vahetpidmata, nagu oleks tal olnud vaja hingata seda muusikat sisse, et seejärel hingata seda välja oma pooleli olevasse töösse. Sellesse pildiseeriasse oli ta koondanud isa ja ema kaotuse, erinevad lood lapsepõlvest ning mälestused pojast, kelle ta 18-aastasena oli sunnitud adopteerimiseks ära andma kui laps oli vaid 10-päeva vanune, ning kelle ta tänu pildiseeriale aastakümneid hiljem uuesti leidis.
Saates kõlab mõte, et selle muusika potentsiaali inimesi liigutada ei ole võimalik seletada, vaadates minimalistlikku, väheste nootidega ja peaaegu matemaatilist partituuri. Aga see muusika tekitab tunde kuhugi kuulumisest, võimaldades end ajutiselt välismaailma eest sulgeda kuhugi helgesse ja puhtasse keskkonda. Muusikal on keskpunkt, allikas, millest ei eemalduta kunagi liiga kaugele. See annab kuulajale teatava rahu tunde, selles muusikas puudub kiirustamine, keerukused, konflikt ja draama, selles on lihtsalt sügav rahu algusest kuni lõpuni.