Uudised

Doug Maskew – Arvo Pärdi “salvestav arhivaar”

15.09.2011

Doug Maskew, kes oma igapäevaleiba teenib BBC helirežissöörina Aberdeenis, Šotimaal, on armastusest Arvo Pärdi muusika vastu aastate jooksul üles ehitanud imetlusväärselt põhjaliku arhiivi helilooja muusika ja elu kohta.

Hetkel on tema kollektsioon kõige põhjalikum allikas, kust leiab Arvo Pärdi kohta kõige erinevamat usaldusväärset informatsiooni – alates teoste nimekirjadest ning helisalvestustest kuni kunstiteosteni, mis on inspireeritud Arvo Pärdi muusikast, nende vahele jääb kirjeldamatu kullaauk. Avalikult on sellest infokogust saadaval vaid teoste nimekiri ja kuulamissoovitusi jagav helisalvestuste loetelu  (http://www.sauchen.fsnet.co.uk/index.htm). Siiski on Doug lahkesti andnud Arvo Pärdi Keskusele loa töötada oma kollektsiooniga ning tema kogu täieneb jooksvalt järjest uue informatsiooniga. Tema viimasel külaskäigul Laulasmaale 2011. aasta septembris palusime tal rääkida, kuidas ja miks see kollektsioon üldse alguse sai.


Doug Maskew, alates 1977. aastast oled Sa töötanud BBC helirežissöörina. Kuidas sai Sinust Arvo Pärdi materjalide koguja?

Arvo muusikat kuulsin ma esimest korda 1980te algul. Sel ajal olin väga huvitatud Euroopa jazzist, mis muidugi tähendas, et ma olin huvitatud Manfred Eicheri ECM’i salvestustest. Mäletan, et 1984. aastal käis suur sumin, kõik imestasid, miks Keith Jarrett, kes oli ja siiani on üks ECM’i artistidest, ei ole välja andnud ühtegi uut plaati. Meile räägiti, et osaliselt tulenes see sellest, et ta töötas uue salvestusega ühelt Eesti heliloojalt ja see tekitas meis suurt huvi. Mäletan, et mind valdas suur uudishimu, sest kuni selle ajani polnud ma kunagi Arvo muusikat kuulnud, kuigi tema Cantus’e esiettekandest Suurbritannias oli selleks ajaks möödunud juba 7 aastat. Olles ise jazzitaustaga ning tundes klassikalise muusika tuumikrepertuaari, kuid teadmata midagi Ida-Euroopa klassikalisest muusikast, mäletan ma esimest korda, kui kuulsin “Tabula Rasa” CD-d – olin sellest nii erinevast kõlakultuurist täielikult lummatud. Sedasi jõudsin ma selle muusikani.

 


Sa lihtsalt armusid sellesse muusikasse?
Jah! Iga kord, kui ma kuulsin mõnda Arvo Pärdi uut teost, hämmastas selle ilu mind üha uuesti. Nii ma hakkasingi üritama leida nii palju Arvo muusikat kui võimalik. Sel ajal polnud salvestusi väga palju, nii et nendest väikese, kuid kõiki Arvo teoseid hõlmava kollektsiooni loomine polnud keeruline. Niimoodi sai see kogumine alguse. See ei ole kunagi olnud seotud minu tööga, see on alati olnud mulle puhtalt hobi. Osaliselt on see ehk ka lihtsalt selline meestele omane asi, meestele meeldib kogumine. Samuti hakkasin ma suhteliselt varakult aru saama, et see kogumine võib osutuda üsna kasulikuks. Ma hakkasin saama kõnesid oma BBC Raadio 3 produtsentidest kolleegidelt, sest nad teadsid, et Aberdeenis on üks mees, kellel on Arvo Pärdi muusika kollektsioon. Arvo Pärt oli muidugi samal ajal muutumas üha populaarsemaks, 1980te lõpul ja 1990te algul mängiti tema muusikat Briti Raadios päris palju. Nii võtsid minuga ühendust Raadio 3 produtsendid, kes otsisid infot, sest ma ei kogunud mitte ainult salvestusi, vaid ka infot nende kohta.


Palun kirjelda, milline see Sinu kollektsioon on.

Kui ma alustasin, siis koosnes kogu ainult salvestustest. Kuid ma sain peagi aru, et oluline ei ole mitte ainult omada muusikateoste salvestusi, vaid ka võimalikult palju taustinformatsiooni nende kohta. Mul ei ole raamatukogunduse ega arhiivinduse tausta, ma olen kõigest helirežissöör, kuid ma tahtsin teada saada, kuidas need teosed olid sündinud. Parim moodus selleks oli lihtsalt üritada leida nii palju informatsiooni kui võmalik. Selline info kogumine võib muutuda sõltuvuseks ning leitava info hulgas võib olla ka sellist infot, mis ei peaks tingimata avalikkuse ette jõudma… Kuid võibolla tulevikus osutub see info siiski kellelegi vajalikuks.


Millised olid Sinu allikad 1980ndatel või 1990ndatel?
Alguses polnud just palju infot saadaval, eriti väljaspool Eestit. Neil päevil oli vaja teada inimesi Eestist, kes aitaksid infot leida. Mul oli tuttavaid Eesti Raadios ning olin võtnud ühendust ka Tartu Ülikooliga. Nüüd on internetist infot väga lihtne leida, seal on kõik olemas. Peab ainult teadma, kust otsida.

Eestisse tõi huvi Arvo muusika vastu mind esimest korda 1998. aasta oktoobris. Peamine tuleku põhjus oli soov külastada Eesti Raadiot, nagu seda siis nimetati, et näha, mida leidub nende andmebaasides. Selleks ajaks olin jõudmas punkti, kus arvasin, et minu kokku pandud salvestuste kollektsioon on üsna täielik. Ja alles siis taipasin, et on olemas ka Eesti Raadio salvestused, mitte ainult tintinnabuli perioodist, vaid  alates 1959. aastast, ajajärgust Pärdi loomingus, millest keegi tollel ajal eriti midagi ei teadnud, välja arvatud ehk paar sümfooniate salvestust. Mõtlesin, et seda oleks huvitav lähemalt uurida, sest mitte keegi teine ei olnud seda teinud! Ja siis ma avastasingi lastelaulud ning muu taolise materjali…

Tollel ajal oli Eesti Raadio andmebaas ikka kartoteekides, see ei olnud elektrooniline. Nii kogusin ma esmalt salvestuste kohta kokku võimalikult palju informatsiooni, ning siis hakkasin üritama salvestusi hankida. Paberil olev materjal oli küll huvitav, kuid tõeliselt paeluvad mind siiski just salvestused. Mitmetel juhtudel, eriti kui minna tagasi lastelaulude aega, on teosest olemas ainult üks salvestus – arvatavasti ei ole siis väga palju ettekandeid toimunud. Samuti paelub mind asjaolu, et kui kuulata kahte Arvo Pärdi sama teose eri ajal tehtud salvestust, siis need ei ole samasugused. Teosest võib olla ainult kaks salvestust ja siiski on need teineteisest erinevad. Avastasin seeläbi, et isegi juba varasel loomeperioodil tegi Arvo oma teostes muudatusi. Paar aastat pärast esiettekannet võib avastada, et teost on oluliselt muudetud. Tean, ta muudab siiani päris palju oma praegusi teoseid, kuigi lõpuks nad paistavad siiski stabiliseeruvat.


Millal Sa esimest korda Arvo Pärdi endaga ühendust võtsid?
Esimest korda kohtusin Arvoga 1988. aastal Lewes’is, Lõuna-Inglismaal, festivalil Hilliard Festival of Voices. Samal ajal hakkasid kuuldused minu tööst ka temani jõudma. Sellest ajast sain ma endale ka hüüdnime “salvestav arhivaar”, sest ta teadis, et ma olin loonud kollektsiooni salvestustest, millest osa pani teda imestama selle üle, mida kõike olin suutnud leida ja kätte saada. Kui ma esimest korda Laulasmaale tulin, mängisin talle salvestusi lastelauludest, mis mulle meeldisid, ja see oli arvatavasti esimene kord 50 aasta jooksul, kui ta neid kuulis!


Mida Arvo Pärdi kohta materjali kogumine Sulle endale annab?

Ma ei usu, et ma midagi tagasi tahaksin saada. Mul on selle vastu kirg, kirg Arvo muusika vastu. Kogumise osa selles on puhtalt kõrvaline. Mind paelub pidev Arvo uute teoste ja salvestuste avastamine ja kuulamine. Muusika on see, mis on minu jaoks oluline. Informatsiooni kogun ma lõbu pärast, mitte armastuse pärast. Muusikat kuulan ma armastuse pärast. Kuid ma arvan, et selles on arvatavasti ka see aspekt… et… kui oled kord midagi alustanud, on seda päris keeruline lihtsalt niisama lõpetada. Ei saa lihtsalt öelda, et ma olen piisavalt teinud ja anda asi üle kellelegi teisele.

Imelik on see, et ma kunagi tegelikult ei mõtle sellele, kui tähtis see kollektsioon arvatavasti on. Mind paneb alati imestama, kui tähtsaks inimesed peavad seda kogu, tööd, mida ma olen aastate jooksul teinud. Sellest on nüüd 15 aastat… ei, oh Jumal, alates 1985 – kui palju aastaid see kokku teeb? 26 aastat! Ei või olla! Veerand sajandit – tõesti?!


Nii et Sa töötad sellega endiselt iga päev peale pikka tööpäeva?
Jah, iga päev, võib küll nii öelda. Võibolla paar tundi iga päev.

Mul on väga raske öelda, kui palju aega mul selle kollektsiooniga tegelemisele kulub. Ma ei mõtle sellest taolistes kategooriates. Küll aga häirib mind veidi selle süsteemi juures, mida kasutan, et mu arhiiv ei ole andmebaas kui selline ning infot lisada ja korrastada on vaevaline, sest põhimõtteliselt on kõik andmed seostamata. Nii et kõik muudatused baasis võtavad väga palju aega. Kõik tuleb ükshaaval välja kirjutada ja isegi meta-andmed on süsteemis teksti kujul, mis on küll seotud failiga, kuid ei ole osa sellest failist. Minu jaoks on frustreeriv, et ma ei saa edasi liikuda järgmisele tasandile, kus kogu info oleks korralikult andmebaasi integreeritud – see käiks mul lihtsalt üle jõu. Selleks oleks tarvis teha täiskohaga tööd.

Aitäh, Doug! Vähim, mis me tänutäheks sulle tagasi saame anda, on lubadus, et ühel päeval Su imetlusväärne töö integreeritakse andmebaasi.

Pood