Juhtumiuuringud Pärdi tekstiga teostes: hääletu ja kuuldav

Peter Bouteneff

Vähemalt seitse Arvo Pärdi teost on loodud tekstidele, mida ei ole tegelikult teoses kuulda: „Psalom” (1985), „Silouan’s Song” (1991), „Trisagion” (1992), „Orient & Occident” (2000), „Lamentate” (2002), „Für Lennart in memoriam” (2006) ja sümfoonia nr 4 „Los Angeles” (2008). Kõik vokaalteoste süllaabilised reeglid kehtivad ka nendes instrumentaalteostes. Olen varem käsitlenud Arvo Pärdi heliloomingut ning teksti ja selle tähenduse rolli. Kui aga heliteose ülesehitus – oma ranges tekstile allutatuses – kannab endas tõepoolest eesmärki anda edasi sõnade mõtet ja aidata neid mõista, siis kas pole teksti kuuldamatus vastuolus teose olemusliku ideega? See küsimus innustab sügavamalt uurima helilooja ja teksti, teksti ja muusika, muusika ja kuulaja suhet. Isegi kui taoline uurimus saab alguse tehnilisel ja muusikateaduslikul tasandil, peab see vältimatult arenema muljetel põhinevate käsitluste suunas. Kuigi taolised käsitlused saavad olla vaid hüpoteetilised, võib neist ometi tõusta kasu nii teoste kui ka helilooja ja tema ees seisva ülesande mõistmisel.

Pood