fbpx

Uudised

Keskuse filmiõhtutel linastuvad filmimaailma klassikute linateosed

24.08.2022

26.‒28. augustini toimuvad juba 12. Arvo Pärdi Keskuse filmiõhtud „Pärt & film“. Sel aastal toome ekraanile filmimaailma suurmeistrite Jean-Luc Godard´i, Werner Herzogi ja Paolo Sorrentino filmid, kus on kasutatud Arvo Pärdi muusikat. Valitud filmides kõlavad seekord nii „Peegel peeglis“ kui ka kinolinal harvemini kasutatud teosed „Silouan’s Song“ ja „Stabat Mater“. Kõik linastused toimuvad Arvo Pärdi Keskuses originaalkeeles eestikeelsete subtiitritega.

Filmiõhtute kava

R 26. august kell 19
Paolo Sorrentino
„See koht siin“ / This Must Be The Place
2011, Itaalia
118 min

L 27. august kell 17
Werner Herzog
„Pimeduse õppetunnid“ / Lessons of Darkness
1992, Saksamaa
54 min

P 28. august kell 15
Jean-Luc Godard
„Meie Muusika“ / Notre Musique
2004, Prantsusmaa
80 min

Itaalia meisterliku kinolooja Paolo Sorrentino esimese inglisekeelse filmina valmis 2011. aastal „See koht siin”, mille ta kirjutas spetsiaalselt mitmekordsele Oscari võitjale Sean Pennile. Penn mängib siin elust täielikult tüdinenud endist rocktähte Cheyenne’i. Ta sõidab ootamatute asjaolude tõttu oma Iirimaa häärberist Ameerikasse otsima natsikurjategijat, kes Teise maailmasõja ajal tema isa taga kiusas. Peategelase karakteriks sai Sorrentino inspiratsiooni bändi The Cure ninamehe Robert Smithi välimusest – gootilikku kultuuri esindavast jõuliselt värvitud juustest, kärtspunastest huultest ja tugevasti meigitud näost. Tulemuseks on ilmselt üks veidrama välimusega karaktereid Sean Penni karjääris. Professionaalse näitlejana suudab ta aga sellesse ekstsentrilisse passiivsesse kujusse panna ootamatult palju emotsiooni ja kaasaelamise võimalust. Cheyenne’i abikaasana teeb ilusa rolli teinegi mitmekordne Oscari võitja Frances McDormand. Kokkuvõttes on see lugu ühtaegu nii teekonnafilm, komöödia kui draama, milles on Sorrentinole äratuntavaid värvikaid misanstseene ning Sorrentino ihuoperaatori Luca Bigazzi alati peadpööritavalt võluv kaameratöö.

Sorrentino karjääris üheks väiksema tähelepanuga teoseks jäänud „See koht siin“ oli esimene film, milles ta kasutas Arvo Pärdi loomingut. Hiljem on Arvo Pärdi muusika kõlanud nii Sorrentino kuulsaimas filmis „La Grande Bellezza“ kui sarjades „Noor paavst“ ja „Uus paavst“. Arvo Pärdi muusika on käesolevas filmis ainus klassikalise muusika esindaja. Lühikesed kuni mõneminutilised lõigud loost „Spiegel im Spiegel“ kõlavad läbi terve filmi korduva motiivina koguni kuuel korral. Originaalmuusika kirjutas filmile bändi Talking Headsi laulja ja kitarrist David Byrne ning laule kirjutas ka Willie Oldman. Ka filmi pealkiri on austusavaldus Talking Headsi kuulsale hitile „This Must Be the Place (Naive Melody)“, mille David Byrne täies pikkuses ka filmis ette kannab.

***

Tänavu septembris 80-aastaseks saav legendaarne režissöör Werner Herzog on end kinoajalukku jäädvustanud nii võimsate dokumentaalide, mängufilmide kui mõlema piirialal asuvate teostega. Vahetult Lahesõja lõppemise järel 1991. aastal Kuveidis üles võetud „Pimeduse õppetunnid“ on üks tema autorikäekirja silmapaistvamaid teoseid. Seda filmi on küll nimetatud dokumentaaliks ning paljude arvates isegi üheks ajaloo parimaks, kuid pigem kannab see Werner Herzogi omaenda poolt sõnastatud „ekstaatilise tõe“ žanrimääratlust, milles režissöör käsitleb tõsielu poolt pakutavaid kaadreid selgelt omanäolise, kunstiliselt mõjuva poeetilise terviku huvides. Siin leidub ka paljudest Herzogi filmidest tuttavat pildireale sugestiivse häälega peale loetud autoriteksti, kuid seda siiski pigem tavapärasest napimalt. See ei edasta vaatajale praktiliselt mitte mingisuguseid fakte, geograafiat või kontekste, vaid pigem rõhutab olukorra ebamaisust. Operaator Rainer Klausmanni imelise hõljuva kaameratöö ning pea terve filmi jooksul kõlava klassikalise muusika põiming mõjub ääretult erilise ja meeldejääva apokalüptilise audiovisuaalteosena.

Lisaks Griegi, Mahleri, Schuberti, Verdi, Prokofjevi ja Wagneri suurejoonelisele muusikale kasutab Herzog Arvo Pärdi teost „Stabat Mater“, mis kõlab filmi veerandtunni möödudes naftajärvede ning põlevate naftapuurtornide kaadrite taustaks pea viie minuti jooksul. Herzog loeb selle stseeni taustaks ka lõike Johannese ilmutusraamatu 16. peatükist. „Pimeduse õppetunnid“ on tervikuna niivõrd unenäoline ja õhuline kinoelamus, et pole ime, et Herzog ise eelistab sellest filmist mõtelda mitte kui dokumentaalist, vaid kui ulmefilmist.

***

Režissöör Jean-Luc Godard’i võib kahtluseta pidada kinoajaloo üheks kõige mõjukamaks autoriks. Peagi 92-aastaseks saav Prantsuse kino uue laine üks käilakujusid pole veel ametlikult filmide tegemist lõpetanud ning temagi on mitmel korral pöördunud oma filmi helirea jaoks Arvo Pärdi loomingu poole.

„Meie muusika“ on Dante „Jumaliku komöödia“ eeskujul jaotatud kolmeks peatükiks. „Põrgu“ ja „Taevas“ on mahuliselt pigem õige lühikeseks proloogiks ja epiloogiks ning filmi enda peamine tegevus toimub „Purgatooriumi“ peatükis, milles mängib kaasa ka Sarajevos toimuvale konverentsile sõitnud Jean-Luc Godard, kehastades iseennast. Iseendana kõnelevad siin erinevate prantsuse intellektuaalide kõrval ka kuulsad kirjanikud nagu araabia poeet Mahmud Darwish ja hispaanlane Juan Goytisolo. Mängufilmilist kihti kannavad siin loos peamiselt Palestiinas elavat Iisraeli ajakirjanikku Judith Lernerit kehastav Sarah Adler ning elule tähendust otsiv Olga, keda mängib näitlejanna Nade Dieu.

Kuigi pealkirja järgi võiks eeldada, et film on muusikast, siis tegelikult võib seda pidada originaalseks kinoesseeks vägivallast ja sõdadest ning tänu filmis leiduvale säravale Godard’i loengule, ka pildi rollist selle mõtestamisel. Samas kõlab siin laias ampluaas tavapärasest rohkem klassikalist muusikat, mis võimaldab muusikasõbral leida palju äratundmisi. Üsna filmi lõpus, viimases unenäolises stseenis, merelainete loksumise ja tiitrite taustal kõlab ka mitmeminutine lõik teosest „Silouan’s Song“.

2004. aastal valminud linateose valis rahvusvaheline filmikriitikute ühendus FIPRESCI oma hääletusel aasta parimaks filmiks ning ütles selle auhinna saatesõnaks tabavalt, et „„Meie muusika“ pole dokumentaal- ega mängufilm, pigem essee ajaloost, mis näitab, et ükskõik millise sõjaga ka tegu ei oleks, olgu see siis lähimineviku Balkani või hetke Palestiina-Iisraeli sõda, on see alati mõttetu.“

Piletid Fientast.

 

Tähelepanu! 21. oktoobril on keskus erandkorras külastajatele suletud.

Pood