Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus Arvo Pärdi teostes

Tauri Tölpt

Arvo Pärt on kirjutanud muusikat väga erisugustele kristlikusse pärimusse kuuluvatele tekstidele. Kuid on üks tekst, mis on Pärdi loomingus saanud rohkem tähelepanu kui mistahes muu: Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus. Tekst, mille kohta Arvo Pärt on öelnud, et “see võtab kõik kokku”, on leidnud oma tee teostesse „Summa“ (1977), „Missa syllabica“ (1977), „Berliner Messe“ (1990/2002) ja „Orient & Occident“ (2000). Kuid enne veel, kui see kristliku maailma üks olulisemaid dokumente Pärdini jõudis, läbis see pika teekonna, milles sai teoloogilisi mõjutusi nii Idast kui Läänest, ning oli tunnistajaks nii ühtsusele kui konfliktidele. Antud ettekande peamine eesmärk ongi anda ülevaade põnevast teoloogilisest teekonnast, mis algab selle usutunnistuse sünniga ning lõppeb kokkupuutel Arvo Pärdiga. Kuigi igal tekstil peaks Pärdi arvates laskma endast peaasjalikult ise rääkida, üritan ettekande käigus mõista ka helilooja enda suhtumist Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistusse.

Pood