Pärt, Bach ja mesilased

Toomas Siitan

„Kui Bach oleks mesilasi pidanud …” on Arvo Pärdi tintinnabuli-stiili kujunemisaja kõige mõistatuslikum teos. Enne Christopher May 2017 Oxfordis kaitstud väitekirja („System, Gesture, Rhetoric: Contexts for Rethinking Tintinnabuli in the Music of Arvo Pärt, 1960–1990”) see praktiliselt puudus akadeemilisest diskussioonist ning on intrigeerivas konfliktis Pärdi loominguteed kujutava üldlevinud narratiiviga. Algversioonis 1976. aastal loodud ja legendaarsel tintinnabuli-stiili esitluskontserdil (27.10.1976) kõlanud teoses kohtuvad Pärdi vastandlike stiiliperioodide kompositsioonimeetodid ning ta kõigutab „Credo” (1968) positsiooni veelahkmena avangardistliku ja tintinnabuli-stiili vahel. Pärdi varases loomingus sageli kasutatud B A C H motiiv pole varem olnud teose struktuuris nii keskne, vastandlike stiilide hinnanguline polaarsus meenutab siin veel tema kollaažide esteetikat ning Pärdi hiliseim suhestumine Bachi originaalmuusikaga heidab uut valgust tema varasematele teostele.

„Kui Bach oleks mesilasi pidanud …” on omas ajas vastuoluline teos, mis omal moel selgitab tintinnabuli-tehnika olemust, tõuseb „Credo” ja 3. sümfoonia kõrval üleminekuteose staatusesse ning võib sellisena näidata, et senine Pärdi-narratiiv on olnud mõneti lihtsustav. Samuti on teosel olnud eksitavalt tagasihoidlik koht Pärdi loomingu retseptsioonis: heliloojale on partituur olnud vägagi oluline, selle esimest trükis avaldatud versiooni (1984) on ta palju kordi korrigeerinud ja alles 2019. aastal sündis sellest oluliselt muudetud versioon.

Pood