Sõna teoloogia kui Arvo Pärdi loovuse alus

diakon Nikita Andrejev

Inimesest või kunstiteosest aru saamiseks tuleb mõista nende alusprintsiipi, „määratlust“ sellest, miks nad eksisteerivad, nende logos’t, nagu oleksid öelnud vanad kreeklased. Arvo Pärdi puhul on väga tähtsal kohal just logos, see, kuidas „sõna“ või tekst on struktureeritud ja kuidas see määrab heliteose ülesehituse. Taoline käsitlusviis on teatud määral aluseks igale muusikateosele, mille eesmärk pole „sõnaga“ võidelda või seista vastu loole sellest, kuidas asjad on universumis korraldatud. Ent Pärt rakendab seda lähenemist erilise põhjalikkuse ja usuga. See on lähedalt seotud Johannese evangeeliumi eessõnas esitatud mõjusa väitega: „Alguses oli Sõna …“

Pärt on öelnud: „Ma olen arvamusel, et ka heli peaks lõpuks olenema sellest, mida sõna – sõna selle kõige sügavamas tähenduses – määrab. See Sõna, mis oli alguses.“ Kuna evangelist ütleb, et see Sõna oli „Jumala juures ja oli Jumal“, siis ei tule asjade logos’t või „põhjust“ otsida mitte igapäevaste asjade seast, vaid jumalikust maailmast. Siinne ettekanne püüab lähemalt käsitleda logos’ega seotud vaimulikke mõisteid, millest lähtub Pärdi universaalsuse- ja tõetaotlus. Ehk aitab see heita sügavama pilgu Pärdi teoste peidetud motiividele ja heliloojale hingelähedasele maailmavaatele.

Pood