fbpx

Uudised

Teekond „Summa“ valemini

12.02.2024

16 × 16 = 256 ja 367 : 23 = 15,9 ja 15 × 23 + 1 × 21 = 366.
Teekond „Summa“ valemini

Maarja Tyler, Arvo Pärdi Keskus 

Pärast kaheksa aastat kestnud loomingulisi otsinguid leidis Arvo Pärt 1976. aasta alguses lõpuks lahenduse, kuidas taas muusikat kirjutada. Pika ja vaevalise kriisiperioodi omamoodi kulminatsiooniks võib pidada 1976. aasta oktoobris toimunud Hortus Musicuse kontserti, mil Estonia kontserdisaalis kõlas esimest korda kimp teoseid Pärdi uues, tintinnabuli-helikeeles. Ettekandele tuli seitse uut teost: „Calix“, „Modus“, „Trivium“, „Aliinale“, „Kui Bach oleks mesilasi pidanud …“, „Pari intervallo“ ja „In spe“. Neid ühendas üldpealkiri „Tintinnabuli“ ja seetõttu võis oodata, et kõik esitusele tulnud teosed väljendavad ühte ideed või kõlamaailma. Ühiseid jooni leidub esimeste tintinnabuli-kompositsioonide vahel mitmeid. Näiteks iseloomustab enamikke neist konstruktsiooni lihtsus ja rangus, ka protsessi loogika nähtavus.

Hortus Musicuse kontserdi kava. Esimeses pooles kõlas seitse tintinnabuli-teost

Kontserdi järel ilmunud arvustustest selgub, et erinevus Pärdi varasema helikeele ja tintinnabuli vahel oli kuulaja jaoks tajutav, aga nii mõnigi kirjutaja nentis, et ehk pole Pärt veel oma otsingutes päris lõpp-punkti jõudnud. Ilmselt soosis sellise arvamuse kujunemist mõne teose – näiteks „Aliinale“ ja „Kui Bach oleks mesilasi pidanud …“ – küllaltki erinev kõlaprofiil. Nende aluseks olevad muusikalised süsteemid erinevad teineteisest märgatavalt, mistõttu võib mõista neid kuulajaid, kel ei tekkinud veel muljet tintinnabuli’st kui homogeensest ja küpsest autoristiilist.

Arvo Pärt on esimese tintinnabuli-kontserdi tagamaid avades meenutanud, et seitsme teose publiku ette toomine oli pingutus ja eneseületus. Oluline tegur uue helikeelega publiku ette tulemises oli ansambel Hortus Musicuse entusiasm ja suur usaldus Pärdi muusika vastu. Kontsert motiveeris heliloojat kokku koguma seni noodivihikutes ootel olnud teosed ja lõpetama alles algusjärgus või poolikud muusikalised ideed. Välisele impulsile lisaks oli heliloojas tekkinud suur vajadus kohtuda oma uue muusikaga. Enam ei piisanud helide ettekujutamisest ja omakeskis ümisemisest – vaja oli kuulata teoseid elavas esituses kontserdisituatsioonis.

Esimese tintinnabuli-kontserdi eelset meeleolu on Arvo Pärt kirjeldanud nõnda: „Meil oli ainult üks teema. Ja see oli: kas niisugune muusika võib üldse eksisteerida – et kas ta üldse on midagi? Kas ta seisab koos? Kas tal on mingi mõte? Kas tal on mingi vorm? Kas tal on mingi sisu?“ Tintinnabuli-kontserti pidas Pärt üldjoontes õnnestunuks ning see julgustas edasi tegutsema. Ometigi ei tajunud ta seda finišina – pigem oli see üks vaheetapp. Mõne teosega jäi Pärt rohkem rahule, mõni, näiteks „Calix“, vajas veel küpsemist ja aega. See oli ka ainus ettekandele tulnud tintinnabuli-teos, kus Arvo Pärt polnud leidnud häälte ühendamiseks süsteemi. Üksnes sisemise tunnetuse ja kõla põhjal sündinud materjal ei andnud heliloojale pikka aega rahu.

Kontserdile järgnenud nädalatel kirjutas Arvo Pärdi muusikapäevikutesse lehekülgede kaupa ühehäälseid viise. Ta püüdis justkui taastada endas seda hädavajalikku sisemist tasakaalu, vaikust ja keskendatust, mis võimaldaks tal taas loominguga tegeleda. Möödus kaks kuud, enne kui valmis Pärdi järgmine tintinnabuli-tehnikas teos. Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse tekstil põhinev „Summa“ võiks kanda pealkirja „Credo“. Ometi ei söandanud helilooja nii otse ja avalikult religioonivaenulikus Nõukogude Eestis oma teoseid pealkirjastada.

„Summa“ kirjutamist alustas Pärt 11. novembril. Ta sõnastas muusikapäeviku lehekülje ülaossa olulise põhimõtte „Credo. Silp – noot“ ja visandas kahele leheküljele teose 16 noodist koosneva meloodia ning selle 15 kordust. Meloodia algkuju muutmiseks leidis Pärt süsteemi, kus pärast esimest e-nooti jäetakse helisid vahele ning need lisatakse seeria lõppu. Meloodia ise moodustab kaks kolmnurka: üks suur ja teine väike.

 

Arvo Pärdi sissekanne muusikapäevikusse 11. novembril 1976. „Summa“ varieeritud korduste süsteem

See on esimene teos, kus Pärt kasutab talle edasises loomingus väga oluliseks saanud süllaabilist meetodit, kus ühele silbile vastab üks noot. „Summa“ nooti vaadates näeme, et mõni silp jaotub siiski mitme noodi peale. See tuleb sellest, et Pärt rakendab nii meloodiale kui ka tintinnabuli-häälele range polüfoonia reegleid, mistõttu tuleb tal üksteisele järgnevate soovimatute intervallide vältimiseks lisada mõnes kohas lisahelisid.

© Universal Edition

Olles leidnud meloodia jaoks süsteemi, tuli Pärdil hakata arvutama, kuidas jaotada credo teksti 367 silpi 16 kordusele. Ülesanne polnud lihtne – silpe on 16 noodist koosneva meloodia jaoks liiga palju. Erinevate jagamistehete tulemusel leidis helilooja, et kuidagi peab ühele läbiviimisele paigutama 23 silpi. Esialgu lisas ta olemasolevale meloodiale 7 korduvat nooti. Järgmisel muusikapäeviku leheküljel on Pärdil tekkinud idee lisada ülespoole liikuvale meloodiale vastassuunas liikuv seeria. Tekkinud on neljahäälne struktuur: kahte vastassuunas liikuvat meloodiahäält saadavad kaks tintinnabuli-liini.

 

 

Sissekanne muusikapäevikus. Arvutused, kuidas jaotada credo silpe nootidele vahel

 

Kuueteistkümnele meloodianoodile on lisatud seitse korduvat e-nooti

Sama lehekülje alumisel real näeme, et helilooja on jõudnud kahe meloodiahääle kaanonini ehk ajalise nihke ideeni. See võimaldab tal loobuda seitsmest korduvast e-noodist ja luua 2- ja 4-häälse faktuuri vaheldumine. Kakskümmend kolm silpi jagunevad kahe häälerühma vahel nõnda: 7 esimest silpi kõlavad kahehäälselt, järgmised 9 silpi 4-häälselt ning viimased 7 silpi taas 2-häälselt. Reegel 7 + 9 + 7 kehtib kõigis kordustes, välja arvatud viimases. Paar päeva hiljem kirjutas Pärt kogu teksti koos muusikaga päevikusse välja ning jättis seejärel paariks kuuks laagerduma.

 

 

Ülemisele meloodiale on lisatud vastassuunas liikuv liin. Alumisel noodireal proovib Pärt kahe hääle kaanoni ideed 

 

David Patricku helikõrguste kujutus kahest meloodiahäälest. Siin on hästi näha meloodias peituvad kaks kolmnurka: suur ja väike (1)

 

13. novembril 1976 kirjutas Pärt kogu teose muusika päevikusse ja jättis materjali seejärel ootele.

Uuesti ilmus „Summa“ Pärdi muusikapäevikusse 14. jaanuaril 1977. Teos oli põhimõtteliselt valmis, viimase asjana oli vaja paika saada mees- ja naishäälte vaheldumine. Kõiki paaritu arvuga läbiviimisi alustavad sopranid ja aldid, paarisarvuga kordusi aga tenorid ja bassid. Juba novembris oli helilooja otsustanud tintinnabuli-häälte positsioonid meloodia suhtes: soprani tintinnabuli-hääl on meloodia suhtes kas ülemises 2. või 3. positsioonis, tenori tintinnabuli-hääl on bassi meloodia suhtes kas ülemises 1. või 2. positsioonis. Muutuvat positsiooni on helilooja põhjendanud sooviga vältida noodikordusi, mis pärsiks tintinnabuli-liini voolavust.

 

22. või 23. jaanuaril kirjutas Pärt muusikapäevikusse kogu „Summa“ muusika – teos on valmis.

„Summa“ ülimalt formaliseeritud muusikaline materjal on mitmele uurijale suurt huvi pakkunud. Põhjalikult on seda teost käsitlenud muusikateadlane Saale Kareda artiklis „Pärdi teosesse „Summa“ kodeeritud informatsiooni uurides“ (2012). Peale siinses tekstis mainitud reeglite ja süsteemide on Kareda materjali sügavuti analüüsides leidnud veel teisigi arvulisi seoseid ja helidevahelist sümmeetriat. Haaravalt on teost analüüsinud ja oma teadmised visuaalselt esitanud 2011. aastal kaitstud magistritöös David Patrick. Ta leiab, et sedavõrd korrastatud muusikalist materjali on eriti sobiv analüüsida graafiliste joonistena. Selleks on ta loonud teose eri kihte kujutavad visuaalsed n-ö kaardid. Ühel järjekordsel arhiivivestlusel avanes võimalus Patricku helikujutusi ka Arvo Pärdile tutvustada. Helilooja uuris neid põnevusega ja oli positiivselt üllatunud, et tema muusikas sellised korrapärased mustrid ning kujundid peituvad.

„Summa“ aldi seeria ja selle 15 kordust tabelina. David Patricku kujutus (2)

Kui kaks meloodiahäält kõlaksid samal ajal. David Patricku kujutus (3)

 

Kui asendada mõned üksikud kõrvalekaldumised (Pärdi valitud helid on joonisel märgitud valgete punktidena) teiste helidega ja asetada kaks tintinnabuli-häält üksteise kohale, näeme struktuuris peituvat sügavat sümmeetriat. David Patricku kujutus (4)

On huvitav, et paar aastat pärast „Summa“ loomist pidas Pärt vajalikuks kirjutada üles teose põhireeglid. Võimalik, et nii paljude süsteemide meelespidamiseks vajas helilooja nende läbikirjutamist.

 

1980. aasta veebruari muusikapäeviku kahel leheküljel analüüsib Pärt „Summat“ ja kirjutab üles teose põhireeglid. 

Credo sõnade sidumine süllaabilise meetodiga oli kahtlemata oluline hüpe järgmise teose loomiseks. Vähem kui kuu aja pärast valmib Pärdil tervele missa ordinaariumi tekstile loodud „Missa syllabica“, kus ta rakendab esimest korda sõna parameetreid muusikalise materjali loomisel. See kaalukas avastus võimaldas Pärdil luua olemusliku ühenduse oma muusika ja tekstide vahele. Seega lõpeb „Summaga“ numbritel põhinevate süsteemide diktaat ning selle kõrvale astub muusika, mis kuuletub Sõnale.

 


(1) Patrick, David (2011). Analysis of Summa by Arvo Pärt. Master thesis. Faculty of the Humanities, University of Cape Town, lk 51

(2) Patrick, David (2011). Analysis of Summa by Arvo Pärt. Master thesis. Faculty of the Humanities, University of Cape Town, lk 42

(3) Patrick, David (2011). Analysis of Summa by Arvo Pärt. Master thesis. Faculty of the Humanities, University of Cape Town, lk 48

(4) Patrick, David (2011). Analysis of Summa by Arvo Pärt. Master thesis. Faculty of the Humanities, University of Cape Town, lk 68

 

 

Tähelepanu! 24. veebruaril on keskus suletud. Ilusat vabariigi aastapäeva!

Uudiskiri