Tintinnabuli ja pühalikkus: vaade arhiivist, 1976–1977

Kevin C. Karnes

Ettekanne tugineb Pärdi loomepäevikutele, visanditele ja teistele arhiivimaterjalidele, et tuua esile peaaegu kogu tintinnabuli-projekti mõjutanud religioosseid alusideid selle stiili kujunemisaastail, olgugi et esmalt pälvis Pärt publikumenu näiliselt ilmalike teostega. Mitmeid materjale, mida säilitatakse Arvo Pärdi Keskuses Laulasmaal, Teatri- ja Muusikamuuseumis Tallinnas ning Läti Kaasaegse Kunsti Keskuses Riias, ei ole teised uurijad varem kasutanud.

Ettekande alguses rekonstrueerin arhiiviallikate abil, millised eri tähendused olid „tintinnabuli“ mõistel helilooja jaoks tema stiilipöörde perioodil. Ma väidan, et sel ajal ei kasutanud ta seda sõna sugugi stiili nimetusena, vaid osutas sellega eri viisidele, kuidas muusikat kogeda ja kontseptualiseerida. Suures osas langes see kokku küsimustega, mis tekkisid ka Vladimir Martõnovil, Aleksei Ljubimovil, Hardijs Lediņšil ja teistel Nõukogude Liidu noortel kunstnikel, kes jõudsid üheaegselt vaimse või religioosse ärkamiseni.

Seejärel pöördun ma muusikapäevikute poole, et näidata 1976. aasta keskpaigast kuni 1977. aasta lõpuni Pärdi elus valitsenud kõikehaaravat ideed: püüet valada muusikasse idakristlikku religioossust, mis lasi tal lõpuks leida oma kompositsioonimeetodi, mida sageli nimetatakse „süllaabiliseks“. Lõpuks püüan uues valguses tõlgendada Pärdi tintinnabuli-muusika üht sageli mainitud iseloomulikku omadust, mängu elemendiga, mida ta nimetab „vaikuseks“ (sks die Stille). Selleks võrdlen Pärdi teost „Missa syllabica“ (1977) ja vene õigeuskliku maalikunstniku Eduard Steinbergi (1937–2012) maale, ning väidan, et just nende kunstiteoste äärmuslik abstraktsus, mitte aga tekstuuri hõredus, võimaldab jõuda kõige lähemale teatud apofaatilise teadmise kogemusele.

Pood